NÕUNIK

Annika vaatas kahte noort tüdrukut, kelle tähelepanu oli haaranud kleidid poes. Talle siin ei meeldinud. Esiteks oli kõik liiga kallis, teiseks need ei vastanud tema stiilile.

„Milleks uusi riideid osta sellele peole“ küsis ta.

Tüdrukud vaatasid teda nagu segast.

„Ma tulen nende samadega. Te ju ütlesite et see ei ole midagi ametlikku“, vaatas ta tüdrukutele otsa, üks kulm küsivalt üles tõstetud.

Blondiin pärisnimega Irina kohendas oma soengut ja vaatas Annika pealaest jalataldadeni. „Oled sa kindel et lähed nende riietega.“ Küsis ta. Tema sõbranna mühatas ja pööras selga ning süvenes uuesti kleidi valimisse.

„Vabandust aga ma ei arva, et on mõtet raisata raha sellele“ ütles Annika. „Ja sinu riietel pole ka midagi viga. See on ju täiesti uus. Sa alles hommikul võtsid sildi küljest“. Ta ei saanud aru, milleks see blondiin ostab uue kleidi. Nojah staatus. Papa on tuntud ärimees ja ema avaliku elu tegelane. Ka tütar on tihti seltskonnaelu lehekülgedel. No seda raha võiks millegile muule raisata. Pealegi see üritus, ta ei armasta avalikke üritusi, seda enam ta ei tunne seal kedagi. Ta ohkas ja lõik käega. „Ma lähen jalutan natuke värskes õhus. Mul ei jätku siin õhku“ ütles ta ja suundus väljapääsu poole.

„Oota. Kas sa tõesti plaanid nende riietega minna peole?“ küsis blondiin vaadates Annika üllatunud pilguga.

Annika vaatas ennast vastas olevast peeglist. Mis ta riietel viga. Klassikalised mustad püksid, valge pluus lühikeste varrukatega ja must eest tikanditega vest. Kena klassikaline. Sobib tema arvates igaks juhtumiks. „jah“ vastas ta ja liikus edasi poe väljapääsu poole. Ta oli väsinud nendest rikastest. Varsti ta plahvatab, aga see ei ole õige. Nimelt antud blondiin on nende jäähokiklubi sponsori tütar. Vähemalt isa oli normaalne. Isa on nende linnast ja endine nende klubi mängija nooruses. Nüüd on ta üks peamiseid sponsoreid. Ta ohkas veelkord ja vaatas tagasi.

Blondiin viskas valitud kleidi käest ja hõikas „oota ma tulen sinuga. Sul on õigus mul ei ole vaja uut kleiti“. Tee peal korraks peatus peegli ees viskas oma kuldsed kiharad seljale ja sammus otsekoheselt väljapääsu poole.

Annika vaatas üllatanult temast mööduvat blondiini. Mnjaa, heaküll see läks isegi hästi. Ning järgnes blondiinile.

Pidu toimus ühe kõrghoone katuse terassil. Annikale seal ei meeldinud, ta kartis kõrgust. Nii, et hoidis ennast seina äärde ja jõi oma vett. Blondiin oli sisenedes kohe kadunud. Annika nägi kuidas ta suhtles ja tervitas peaaegu iga ühega, olles unustanud tema. Jumal tänatud. Ta vaatas ringi siin oli sportlasi, paar lauljat ja muid avaliku elu tähekesi. Nägu pidi ta neid tundis aga isiklikult mitte kedagi. Ta vaatas kella veel viis minutit ja ta võib siit lahkuda. Ta vaatas veelkord ringi blondiin oli täielikult süvenenud vestlusse ühe seltskonnaga. Annika otsis ettekandjat silmadega nähes üht just läheduses kandikuga möödumas, asetas oma klaasi kandikule ja liikus ukse poole. Uksest sisenesid veel külalisi, Annika naeratas neile ja lahkus terassilt. Sisenenud koridori ohkas ta kergendatult ja liikus lifti poole. Nurgataga põrkas ta kokku ühe turvaga.

„Vabandust“ ütles noormees ehmunult.

„Ei ole midagi“ ütles Annika naeratades ja liikus edasi lifti poole. Liftis hakkas ta kohe otsima telefonist bussi aegu. Ta oli pealinnast väsinud ja tahtis koju. Kodu ootas palju tegemisi. Uus elamine vajas remonti, üleeile enne ärasõitu oli ta värvi köögi jaoks ära tellinud ja ka linoleumi välja valinud. Bussijaamas sai ta kohe oma kodulinna suunduvale bussile.

Irina suhtles seltskonnaga kui teda kutsus kõrvale peo korraldaja. Saabumisest oli möödunud kaks tundi

„Kus Annika on? Me peame alustama.“ Küsis mees.

Irina ehmus, ta oli oma külalise täiesti unustanud. Ta nägi enda poole suunduvat isa ja ema. Isa nägu oli tõsine. Irina naeratas võluvalt korraldajale, keeras ringi ja kiirustas eemale väljapääsu poole. Koridoris kohtas ta turvameest.

„Kas te seda inimest olete näinud?“ tormas ta kohe mehe poole ja otsides kotist telefoni välja, ning sealt näidates pilti endast ja Annikast.

„Jah ta lahkus tund aega tagasi.“ Vastas mees. „Tagasi pole tulnud“

„Irina“ kostis selja tagant. Tüdruk vaatas ringi seal oli isa ja ta oli kurja ilmega „üks moment“ ütles tüdruk ning valis numbri, kõnele vastati kiiresti.

„Jah“ kostis telefonist.

„Kus sa oled? Kõik otsivad sind.“ purskas tüdruk.

„Bussis teel kodupoole“ tuli vastus telefonist.

„Mis moodi bussis. Kohe keera ringi ja tule tagasi. Poele. Sa pead viie minuti pärast laval olema.“ Röögatas blondiin.

„kahjuks ei ole see võimalik ma olen juba poole tunni kaugusel pealinnast ja see buss ringi ei keera. See on kaugliinibuss. Esimene peatus on N linn.“ tuli vastuseks „ja miks ma pean lavale minema? Ole hea selgita.“ Tuli sealt terav küsimus.

Irina pööras ringi ja seisis vastamisi isaga „See pidu on sinu auks.“ Vastas ta.

„Minu auks ja nüüd alles ütled seda mulle. Ja miks peaks ta olema minu auks, kui ma seal mitte kedagi ei tunne. Seal peaksid olema minu sõbrad tuttavad“ Annikal sai sellest kambast juba kõrini.

„Anna andeks Annika“ kostis torust meeste rahva hääl „me oleks pidanud varem sind hoiatama“ ütles ta.

„Ja oleks pidanud. Kahjuks peate ilma minuta hakkama saama, sest mina lähiajal pealinna tulla ei plaani“ ütles Annika ja vajutas telefoni kinni. Nad on tõesti segased. Minu auks korraldab peo ja ise unustab mu tervelt kaheks tunniks ära – braavo, mõtles ta pahaselt. Ta vaatas enda kõrval olevale mutikesele, aga too ei olnud üldse oma naabrinaise vestlust märganud vaid keskendunud bussi televiisorist tulevale vene filmile. Annika ohkas kergendatult ja sättis ennast mugavamalt sisse ja sulges silmad.

Kohale jõudis ta uimasena aga selle eest kergendatult, kodu. Siit ta küll ei plaani kuhugi mujale kolida. Talle meeldis see väike linn. Praegu oli küll vähe tööd siin aga see oli ikkagi kodu. Mõtted liikusid homse kohtumise poole. Talle pakutakse ühte töökohta. See on ahvatlev. Plussiks on see, et on seotud tema kodukandi ja selle ümbruskonnaga. Miinuseks on temast saab avaliku elu tegelane. Ta peab kõige üle korralikult veel järele mõtlema. Ta vaatas kella, väga hea tunni ajapärast on trenn see teeb pea klaariks.

xxx

Annika vaatab enda ees seisvat meest. Mees oli vanem hallipeaga, alati naeratav.

„Su unistus siis  täitub. Sa saad oma aia.“ Ütles ta naeratades osutades aknast välja paistva aia poole.

„Jah, unistus täitub. Nüüd ainult veel ülemine korter ka ära osta ja mul on pool maja ja aed“ ütles naine naeratades ja pakkus istet. „Kohvi, teed?“ küsis ta.

„Lihtsalt vesi.“ Ütles mees istudes teisele poole lauda. Annika tõi klaasid ja vee.

„Oled sa mõelnud asjale“ küsis mees.

„Jah, ettepanek on ahvatlev aga..“ ütles naine.

„saan aru avalik tähelepanu. Sa rääkisid sellest“ ütles mees ohates. „kas see on ainus miinus“ küsis ta vaadates Annikale otsa.

„Ausalt öelda ja. See on ainus asi.“ Ütles Annika.

„Aga seoses hokiga oled sa ja ka kuulus“ ütles mees.

„See on kuidagi teine aga ,,“ ja vaikis

„sa oled otsuse teinud“ ütles mees naeratades „ma teadsin sa ei saa vastu panna sellele ettepanekule“ rõõmustas mees samal ajal võttes taskust välja telefoni. Ta valis numbri. “ta on nõus“.

„Nii aga nüüdsest su elu natuke muutub. Ma teadsin su kartusi ja hoolitsesin selle eest. Seoses uue ametiga saad ka endale turvamehed, see käib staatusega kaasas. Võibolla see kahandab sinu hirmusid.“ Ütles mees naeratades. „Nüüd aga teele. Meil on kokkusaamine, et sind ametlikult ametisse nimetada ja muu pudipadi.“

xxx

Nädal hiljem. Annika sai uisud alla pandud ja vaatas oma saatjaid mehed istusid tribüünil. Kergelt riides aga nemad olid jäähallis. Vaesekesed aga ta hoiatas neid. Ise teavad millega riskivad. Ta läks jääle. Sinna juba kogunesid tüdrukud. Annika oli oma jäähokiklubi mängiv treener. Peale selle oli ta veel paberitega spordikohtunik, nii meil kui mujal maailmas. Teda tunnustati, vaatamata tema soost. Algus oli raske aga nüüd juba kui on tulnud tunnustus on elu kergemaks läinud. Ta alustas treeningut.

Pooleteist tunni pärast olid tüdrukud omadega läbi aga õnnelikud.

„Tublid tüdrukud tänaseks kõik. Duši alla ja koju“ ütles ta. Jättes kõigiga eraldi head aega liikus ta oma pingi poole. Olles ühe uisu ära võtnud helises telefon. See oli meeste treener Semjon.

„Tervitus“ ütles Annika.

„Tere. Annika. Mul on su abi vaja. Mu pisike murdis käe ja me oleme praegu haiglas. Kas saaksid minu poistega täna trenni teha?“ küsis mees. Pisike oli Semjoni seitsme aastane tüdruk. Aga poisid olid klubitäiskasvanud meeste koondis.

„Oled sa kindel, et nad on nõus?“ küsis Annika.

„Ära muretse. Sa ju tunned neist enamust. On paar uut aga küll sa ise ja ka poisid panevad nad paika. Jah, pisike issi on siin. Kohe lõpetab tädi Annikaga jutu. Pisike palub sind tervitada ja ütleb et tal on kahju aga trenni ei tule. Kuidas siis on?“ küsis mees.

„Hästi. Ma proovin.“ Ütles Annika. Ta võttis ka teise uisu jalast ja pani oma kingad jalga. Ta vaatas jääle. Seda just masin puhastas oli poole peal.

„Leonid“ hüüdis ta liikudes tribüünide all olevate ruumide poole. Tema turvad hakkasid liikuma. Kuid Annika andis märku, et pole vaja. Leonid tuli juba ühest ruumist välja.

„Leonid oleks vaja kahte jopet härrastele. Ma viin läbi meeste treeningu. Semjoni tütar murdis käe luu.“ Ütles ta vanamehele.

Mees sügas kukalt „Oled sa kindel.“ Küsis ta „need on mehed. „ ta vaatas Annikale küsivalt otsa.

„Pole midagi pealegi milleks nemad siis.“ Ütles Annika osutades enda taga olevatele meestele. „neil on ju ka igav.“ Ütles ta silma tehes ja naeratas.

„ise tead. Mul on siin paar joped peaks neile sobima. Jalga peaks ka midagi soojemat panna. Paar paari vilte mul vist on“ ütles ta liikutes oma ruumidesse tagasi.

Turvad võtsid joped aga viltidest keeldusid. Annika otsis kottist välja termose ja ulatades oma meestele. „Jooge, kuum kohv. Kulub tele ära. Järgmise treeningu alguseni on aega saate ilusti sooja selleks ajaks“. Annikal helises jälle telefon. See oli Natali tema sõbranna ja ka ühtlasi kinnisvara maakler.

„Hei“ ütles Annika rõõmustades sõbranna kõne üle.

„Hei. Ütle mulle aitäh. Ma leidsin su naabri ülesse. Ta on vanadekodus ja väga meeldiv vana daam, ning on nõus müügiga. Aga ta tahab rohkem.“ Vastas Natali.

Sirje peatus „kui palju rohkem?“ küsis ta.

„Pool pakutavast summast“ tuli ettevaatlik vastus.

Annika ohkas kegendatult ja naeratas „ma olen nõus aga ennem kontrolli selle proua tervislikku seisundit“ ütles ta.

„Aga muidugi. Ja see on juba tehtud. Proua on adekvaatne ja võib kõike teha. Ma panen notari juures aja kinni. Hiljem näeme“ ütles Natali ja lõpetas kõne.

„Hiljem näeme“ ütles Annika ja vaatas naeratades vaikinud telefoni. Kõik õnnestub. Tema unistus teostub.

Mehed hakkasid kogunema. Paljud Annika teadsid ja tervitasid. Enne kõigi kogunemist sõitsid lihtsalt jääl ringi. Annika pani uuesti enda uisud alla. Ta pani tähele kuidas üks meestest sõites mööda tema turvadest tõstis tervituseks käe. Sama tegi ka üks meestest. Annika läks jääle. Kohe oli kuulda ühte vilet.

„Tervist. Teie treenerit täna ei tule. Kui keegi ei soovi trenni teha palun ta võib lahkuda.“ Ütles Annika tõsiselt vaadates mehi. Vilistaja lasi veel ühe vile. Ta oli noor kergatsi moodi.

„Ja mida sina siis võiksid meile õpetada. Võibolla hoopis meie õpetame“ Ütles ta uisutades Annika juurde. Väravavaht Sergei liikus ka kohalt ja proovis ennast Annika ja kergatsi vahele kiiluda „Vaata mida sa räägid“ ütles Sergei.

Annika pani silmanurgast tähele kuidas tema turvad hakkasid liikuma. Annika tõstis käe nende poole märgiks, et pole vaja. Ka teised mängijad hakkasid Annika kaitseks välja. Silma hakkas üks meestest kelle silma vaadates tundis Annika kuidas tal jalad nõrgaks lähevad. Ta kogus ennast kiiresti ja paistis, et meeskond pani ka kergatsi paika.

„Nii alustame.“ Ütles Annika.

Kaks tundi hiljem olid mehed võhmal.

„Kõik mina enam ei suuda“ ütles kergants nõiatudes portele.

„Aitäh kõigile. Tänaseks on kõik. Treening on läbi.“ Ütles Annika.

Kõik tänasid isiklikult Annikat ja lahkusid jäält. Annika läks oma pingi juurde ja võttis uisud jalast.

„Nii tänaseks on siin kõik“ ütles ta tema juurde tulnud turvadele.

xxx

Notari said üllatavalt järgmiseks päevaks. Proua oli tõesti väga tore. Ta oli endiselt väga aktiivne ja atraktiivne. Vanadekodusse läks kuna omakseid tal pole aga ilma seltskonnata elada ei tahtnud. Tuli välja et hokid ta armastas ja Annikalt küsis autogrammi.

xxx

Annika käis ehituspoes ringi. Ehitus poes oli õnneks tema värv alles. Kuigi oli möödunud paar nädalat. Värviosakonna poiss oli hokifänn ja teadis teda. Annika tänas teda. Edasi läksid ta linoleumi valima. Seal aga põrkas kokku samade silmade omanikuga treeningust ja jälle ta jalad läksid nõrgaks. Õnneks kiirustas silmade omanik teda toetama.

„Vabandust, et teid ehmatasin“ ütles ta.

„Ei ole midagi“ ütles Annika ennast kogudes. „kõik on korras“ püüdes rahustada oma turvasid.

„Tere“ ütles mees sirutades kätt ühe Annika turvamehele.

„Tervitus. Valeri. Mis sa siin teed?“ vastas turva käepigistusega ja naeratas.

Annika vaatas kergitatud kulmuga seda tseeni. Tema kõrval oli seisma jäänud mees kes jälgis koos temaga.

Kätlejad märkasid neid. Turva pomises vabanduse.

„Vabandage ma ei esitlenud. Valeri“ ütles ta sirutades Annikale kätt.

„Annika“ ütles naine sirutades käe vastu. Puudutades mehe kätt sai ta elektrilöögi. Ehmatades tõmmates käe eemale. Paistis, et mehel oli sama reaktsioon.

Tegevusse sekkus Valeri kaaslane „Vabandust. Mina olen Karlis. Vaatan, et tegelete remondiga“

„Jah“ ärkas Annika. „Vabandage“ ütles ta ja liikus linoleumi poole. Tema juurde kohe astus poe teenindaja ja Annika asus tellimust esitama. Ta küsis kas saaks teha tellida kauba koju. Öelnud aadressi kuulis ta selja taga.

„Me oleme naabrid“

Annika pööras ringi. Seal seisis Valeri.

„me saame viia kauba koju Karlise tarnspordiga.“ Ütles mees, vaadates küsivalt otsa.

Sirje vaatas küsivalt oma korda oma turvadele otsa. Need noogutasid.

„Pealegi saate tasuta konsultatsiooni Karliselt“ ütles mees naeratades.

„Hästi“ ütles Valeri „aga see pole mu ainuke ost“.

„Pole probleem. Ruumi on. Mida te plaanite elamises. Pealegi on meil teile üks jutt seoses kütte süsteemiga.“ Astus ligi Karlis.

„Ma kuulan“ ütles Annika pöördudes ehitus spetsi poole.

„me plaanime maakütte paigutada ja ühendada sellega kogu maja. Ka teie pool.“ Tuli Karlis oma ettepanekuga välja.

„See on huvitav. Ma paluks kalkulatsioone, lõplikke mis see maksma läheb“ ütles Annika. Ta pöördus ringi ja jätkas oma ostlemist. Järgmine peatus oli santehnika kus ta ostis kaks dušikabiini ja vetsupotti, samuti veeboileri.

Teel oma uue elamise juurde helistasid kakas tarnijat kes olid valmis talle tooma tellitud kaubad. Lepiti kokku tarne aeg. Kohale jõudes vaatas Annika kõigepealt esimese korruse laed üle. Kõik olid korras, värv oli kuivanud ja kõik oli ilus. Vahetanud riided jõudsid kohale ehituspoe kaup. Annika seletas kuhu mis tuleb panna. Kuid oma töö kallale ta asuda ei saanud sest saabus tema tellitud kaup aia ja varjualuse laused. Valeri ja Karlis tulid välja vaatama maha laadimist. Karlis astus tema juurde ja tegi ettepaneku. Tal on parktikandid tööl ja need võiksid aia ja varjualuse kallal töötada. Annika nõustus, kuna siiski oli tegemist ametliku firmaga ja kõik on seaduslik. Pealegi aeg surus peale tal oli veel see nädal ja järgmine ning siis peab ta asuma oma ametisse. Seoses uue ametiga on juba paar inimest talle helistanud ja kohtunud. Lõpuks kõiges kokku leppinud asus Annika köögi kallale. Nelja tunni pärast oli köögi seinad värvitud. Annika jäi tööga rahule. Täpselt nii nagu ta soovis. Ta väljus kergendatult köögist, ukse peal põrkas kokku Natliga.

„Hei“ hüüatas Natali taganedes, et ennast mitte ära määrida. Annika käed ja riided olid värviga koos.

„Hei. Tore sind näha. Köök valmis. Homme saad mööbli juba paika panna.“ Sädistas ta rõõmsalt tehes köögile tiiru peale.

„Võibolla, linoleum peab ka veel põrandale panema“ ütles Annika ohates.

„Väsinud“ küsis sõbranna.

„Jep ja näljane“ tuli vastus.

„Ei ole probleem. Meie kostitame“ kostis koridorist.

Tüdrukud vaatasid sinnapoole. Seal seisid Valeri ja Karlis. Karlis astus julgelt Natali juurde ja esitles ennast. Neil kahel paistis kohe klapp olevat.

Annika vaatas küsivalt Natalile otsa. Sealt tuli kohe „aga muidugi“.

Annika läks duši alla, katsetades kohe uued seadmed ära. Samal ajal olid teised seadnud aias Valeri poolel valmis laua. Autode kõrval istusid turvad kes juba sõid. Nad katsetasid püsti tõusta aga Annika näitas käega, et istugu. Valeri tõeliselt härrasmehelikult aitas Valeri istuma. Söök oli tõeliselt maitsev. Natali lubas Karlisega abielluda kui see on tema tehtud. Kõik oli valmistatud hoopis teine mees. Peale sööki tõi Karlis autost paberid Annikale, lubatud kalkulatsioonid. Samuti rääkis maja vundamendi soojustamisest. Annika vaatas rahulikult pabereid ja arvutas peas oma võimalusi. Ta võis endale seda lubada, pealegi hakkab ta saama palka millest saab üle poole kõrvale panna. Ta andis nõusoleku töödeks. Aia korrastus see aasta lükkub edasi. Laiali mindi juba pimedas. Natali ööbis Annika juures.

Hommikul suunduti tagasi. Köök oli ilusti kuivanud ja poisid olid öösel linoleumi paigaldanud. Võis paigutada köögi mööbli paika. Karlis läks Nataliga mööbli järele mis asus tüdruku garaažis. Annika aga suundus ülesse teisele korrusele ja hakkas tubade seinu mõõtma. Tal oli tekkinud plaan. Juba täna siia jääda ööbima. Teda on tüüdanud see edasi tagasi tiirutamine ja ka turvadel on lihtsam. Eile poes oli ta ka tapeete vaadanud ja nüüd ta teadis milliseid ta soovib. Ta kiirustas alla. Valeri ja turvad vestlesid.

„Väga hea te olete siin“ pöördus ta Valeri poole „ma tahan korraks sõita ehituspoodi. Mul ei lähe kaua. Siin on võtmed. Ilma minuta mööblit ei paiguta, muidu ässitan turvad teile kallale“ ütles ta istudes autosse. Mehed vaatasid talle üllatanult otsa. „Kiiremini. Meil pole aega“ kiirustas ta turvasid. Mehed kehitasid õlgu ja istusid autosse.

Sirje ei valetanud poole tuuniga olid nad tagasi kahe toa tapeediga. Neid ootas ees hoovis olev köögimööbel ja flirtivad Karlis ja Natali. Mööbel oli tema lemmikvärvi punane ja hakkas ilusti oranži köögiga kokku. Mööbel paigutati vastavalt Annika näpunäidetele. Seinale panekul ta lausa üllatas neid oma teadmistega. Aitäh kadunud isa tisleri teadmistele. Peale tööde lõpetamist esitas ta Karlisele palve transportida siia tema kodust paar asja. Mees oli kohe nõus ja abilisi ka leidus. Nii sai Annika soovitud mööbel korteris toodud paari tunniga uude elamisse.

Õhtul korrastades üleval toodud asju väljendas Natali oma üllatust. Annika seletas oma põhjusi. Natali jäi järjekordselt öösseks. Seekord kostitasid tüdrukud poisse aga mitte enda tehtud toiduga vaid poest ostetud valmis toiduga. Maga mindi varakult, Annikal olid homseks suured plaanid. Turvamehed olid väga rahul Annika otsusega. Nad said jääda paikseks.

Järgmisel hommikul kohe ärgates enne teisi kella kuue aeg värvis ühe ülemise toa lae ära ja samuti endise köögi lae ning seinad. Kella üheksaks lõpetas ta töö.

„Sa oled segane“ ütles uksel Natali unise ilmega.

„Sa ärkasid väga hea. Siis jõuan enne hommikusööki ka selle toa lae ära teha.“ Vastas Annika naeratades. Ning suundus nimetatud toa poole.

Natali ohkas ja tuli kaasa. Kähku pakitud voodi kilesse ja muud asjad viidud alla. Sai Annika poole teist tunniga värvitud toa lae. Lõpetanud ja käinud duši all avastas, et Natali oli juba Karlisega hommikust söönud. Jätnud sõbrannaga hüvasti tundis Annika kui tühi ta kõht oli.

„Hommikust oled söönud“ kuulis ta selja taga Valeri küsimust.

Annika raputas pead.

„Tore siis oled mulle seltsiks“ ja vedas Annika oma kööki sööma. Seal oli saiakesi võileibu. Annikal jäi suu ammuli. Kas see mees tõesti kõik ise tegi.

„Saiakesed on minu on majapidajannalt, kes siin kord nädalas käib“ ütles mees rahustavalt nähes naise üllatanud pilku.

„ahah“ tuli tüdrukult ja istus lauda.

„Mis plaanid sul täna on?“ küsis mees.

„Peale sööki plaanin minna pliiti ostma. Siis aga üleval tapeetida ja interneti ja televisiooni peaks ka laskma sisse panna.“ Ütles Annika mõnuledes kohvi kruusiga. „Kohv on suurepärane“

„Tänan. Interneti ja televisiooni asjus pead pöörduma oma turvameeste poole. Nemad korraldavad selle ära.“ Ütles noormees tõsiselt.

„Kes sa oled Valeri?“ küsis Annika.

„Ma töötan era turvateenistuses. Sinu poistega olen tööalaselt kohtunud.“ Ütles ta ja vaatas tüdrukule otsa.

Sirje vaatas mõtlikult mehele otsa. Ta oli juba esimesel õhtul palunud läbi Natali Marineed uurida oma naabrimehe tausta. Nagu käsupeale helises telefon ja helistajaks viimane nimetatu. Annika tänas hommikusöögi eest ja suundus oma poolele.

Marineel oli info, et tema naaber pole lihtne inimene. Nimelt oli ta ühe nende riigi eraturvafirma kohaliku linna üksuse juht ja kohakaasluse alusel firma omaniku poeg. Peale selle veel endine hokiprof. Vot sulle. Annika ainult ohkas. Mees meeldis talle ja mis sellega edasi teha praegu ta ei teadnud. Lubas selle mõelda hiljem kõige pealt elamine korda teha. Mida see naabrimees rääkis internetist. Annika küsis turvameestelt teel poodi pliidi järele. Tuli välja, et tõesti see on nende kompetentsis. Lubasid homseks korda ajada. Pliit oli alles mida ta oli siin varem näinud – punane. Lubati juba täna kohale tuua. Väga hea kõik läheb plaani kohaselt. Kodus ootasid neid ees suured mullatööd. Karlis võttis tööd tõsiselt. Annika suundus ülesse vahetas riided ja hakkas tegelema tapeetimisega. Õhtuks olid mõlemad toad tapeetidud. Natali ilmus nagu alati õhtuks. Kuid seekord oli ta kaas võtnud telereklaamis tuntud täispuhutava madratsi diivaniga. Annika naeris ja lubas talt renti hakata võtma. Natali aga pakkus välja oma varjandi ja täita tema külmkappi kuna ta on juba mitu päeva käinud poes aga mitte toidupoes. Täna olid tüdrukud kahekesi. Meestel olid mingid omad asjad ajada. Annika takseeris tuba ja hakkas Nataliga arutlema oma plaanist esimese korruse asjus. Ta tahtis kaks tuba ühendada ja teha väljapääsu toast taga õue terassile. Natalile meeldis ja arvas, et tüdruk peaks arutama oma mõtteid Karlisega. Tüdrukud läksid juba teist õhtut varakult magama. Annika oli päevast väsinud. Enne magama minekut võttis Natali Annikalt lubaduse et to magaks ennast välja, tal on siiski puhkus. Annika lubas ja pidas sõna. Ta avas silmad kui kell oli juba kümme. Käinud duši all läks ta alla. Poolel teel tuli talle vastu suurepärane kohvi lõhn. All toas oli laud kaetud ja istusid Natali ja Karlis.

„hommikust“ tervitasid nad Annikat. Paistis, et ka nemad olid just istunud lauda.

„Hommikust. kohv lõhnab suurepäraselt.“ Ütles Annika ühinedes nendega.

„Sul pidi mingi jutt mulle olema“ ütles Karlis. „Natali mainis“ kiirustas ta lisama nähes tüdruku küsivat nägu nähes.

„Jah, ma tahaks need kaks tuba ühendada“ ütles Annika „ja teha siit väljapääsu taga õue.“ Jätkas tüdruk.

„Ei ole probleemi. Valeril on samad plaanid. Aga pole aega. Kuidas sinul ajaga on“ küsid noormees.

„Mul on aega järgmise nädala lõpuni. Siis lõppeb mu puhkus“ ütles Annika vaadates Karlisele otsa.

„Jõuame selle nädala lõpuks. Mul on projekt valmis. Võime juba täna alata. Mul meistrid aina ootavad mil saab alustada.“ Ütles Karlis võttes laualt telefoni.

„Üks asi. Ma tahaks säilitada neid laudpõrandaid“ ütles Annika.

„Ei ole probleem“ ütles Karlis tõustes ja suundus välja.

„Näed, kõik saab korda ja sa saad puhata ka.“ Rõõmustas Natali.

„Ega ei olegi midagi. Üleval veel koridor teha ja kõik põrandad üleval.“ Ütles Annika.

„Lase Karlise mehed teevad. Sa vajad puhkust.“ Ütles Natali haarates Annika käest ja anuvalt vaadates talle otsa.

„Ma mõtlen selle üle, kui olen söönud“ ütles Annika naeratades. Tal endalgi oli see plaan. Nimelt plaanis ta ise uurida kuidas tema projektil läheb. Ta polnud ammu Linda ja Tiiduga suhelnud.   

Projekt sai tööle käivitatud kriisi perioodi alguses ja sai seotud pikaajaliste töötutega maa piirkonnas. Töötutele anti kevad talvel seemned, pidid hakkama kasvatama endale juurvilju, soovijatele võimaldati ka pudulojuste ostmine. Nad pidid suutma kasvatada endale kõik köögiviljad. Ühesõnaga isemajandama ära. Kui aasta jooksul midagi ei tee jäävad igasugustest sotsiaaltoetustest ilma. See kõik algas viis aastat tagasi nüüd on selle projektiga seotud üle poolte maakondadest.

TEINE UNENÄGU: PERE

PERE/PEREKOND

 

Tegelased:

Aleksiina

Rainer

Heli

Artur

Andres

Laine

Kalev-Juhan

Harald-Johannes

Marinee sõbranna

Kristiin sõbranna

Natali sõbranna

Viktor-Viko

Tom

Karlis

Valentin

Ja teised

Aleksiina tuli bussipealt maha oli väga ilus suve ilm. Ta naeratas, aga samas oli nukker. Koht kuhu ta läks oli nukker koht – surnuaed.

Ta vaatas mööda surnuaia aeda, kus müüdi lilli. Ta otsis lõikelilli, kimpu isa hauale. Isal oli täna sünnipäev.  Müüjaid ei olnud palju kuna oli argipäev, aga vedas seal olid pojengid isa lemmikud ühel tädil, ta võttis paar oksa.

Surnuaial oli üksikud mutikesed siin seal. Ta liikus edasi. Lähenedes vanemate hauaplatsile nägi ta seal inimesi. Üks vanem naisterahvas ja kaks noort mees. Ta lähenes vähehaaval vaadates neid. Olles peaaegu kohal pööras üks noormeestest ringi. Aleksiinast kangestus nähes noormehe nägu, ta oleks tahtnud karjuda aga ei suutnud midagi. Ja siis vajus kõik pimedusse.

Rainer seisis lihtsalt käed taskus. Tal ei olnud midagi teha. Ema ja vanem vend Andres korrastasid hauaplatsi. See oli nende isa oma. Ema oli väga palju aega võtnud, et lõpuks tulla siia. Tema isa ei mäletanud, aga vend Andres pidi olema isa täielik koopia. Rainer kuulis samme. Ta nägi lähenemas noort naist, kes tundus väga tuttav. Huvitav kus ta teda näinud on. Võimalusi on palju, kuna seoses sellega, et mängis korvpalli liiga tasemel ja fänne jätkus küllaldaselt.

Naine lähenes, ta oli Raineri vanune. Neid märgates oli ta hakanud liikuma jalutades, samas neid väga tähelepanelikult vaadates. Rainer pöördus pere poole „meid jälgitakse, järjekordne fänn vist, kusagil ei saa rahu“ oli ta löödud.

Ta ema vaatas lähenejat „ei see ei ole fänn, see on Aleksiina teie isa tütar“.

Naine oli peaaegu nendeni jõudnud, kui Andres pöördus ja vaatas tulijat. Naine kangestus ja nagu oleks karjatanud, suu oli lahti ning siis ta vajus. Rainer tormas tema juurde ja jõudis ta kinnipüüda enne kui ta kukub maha. Ta vaatas nõutult ema poole.

„Viime ta autosse, seal peaks nuuskpiiritus olema esmaabi pakis.“ Käsutas ta ja hakkas ise kiiresti liikuma Andrese auto juurde, mis oli paarisaja meetri kaugusel.

Rainer koos oma kandamiga järgnedes. Andres jooksis kõige ette, et avada autot.

Peale mõningast naise nina all pudeli viibutamist. Hakkas ta liigutama ja õhku ahmima. Naine lõi silmad lahti.

Aleksiina tegi silmad lahti, tema ees oli keskealine naine, see oli seesama hauaplatsilt. Naine naeratas talle,“ kuidas sa ennast tunned“ küsis ta.

Aleksiina vaatas ringi „kus ma olen“  siis ta nägi jälle seda nägu ja hakkas kiiresti tahapoole roomama.

„rahu, rahu“ ütles naine „Andres mine eemale sa hirmutad teda“.

Uuesti Aleksiina poole pöördudes ütles „see on minu poeg Andres, teda pole vaja karta“ ja naeratas talle.

Aleksiina vaatas veelkord ringi. Talle ulatas teine noormees vee pudeli „võib-olla vett“ küsis ta naeratades.

Aleksiinale tundus ta nägu väga tuttav. Kus ma olen teda näinud mõtles ta. Vee võttis ta vastu, suu kuivas sellest suurest ehmatusest.

„kes te olete“ küsis ta nende poole pöördudes.

„Oh vabandust minu kombed mina olen Laine ja need on minu pojad Andres ja Rainer. Ma tundsin sinu isa ja nagu arusaad saime temaga lapsed“ ütles ta naeratades.

„Kahju, et niiviisi tutvusime. Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta veel kord.

Aleks tõusis istuma. „paremini“ ja ohkas. Vaadates läbi esiklaasi Andrest. „Ta on nii minu isa moodi“.

„Jah, paljud meie ühised tuttavad ütlevad seda. Kahjuks või õnneks kellegil pole olnud sellist reaktsiooni nagu sinul.“ Laine vaatas uurivalt tüdrukule otsa.

Aleksiina väljus autost ja hingas sügavalt ning tegi pudelist veel paar lonksu. „Kõik on korras“

Samas vaadates Andrest ta ohkas. Andres pööras selja.

„Oi andke andeks, lihtsalt see on minu jaoks liig“ ütles Aleksiina ja astus paar sammu Andrese poole.

Rainer läks venna juurde „mina pole enam ainuke kelle pärast tüdrukud minestavad“ ütles ta ja tehes tüdrukule silma.

Aleksiina naeratas nõrgalt ja toetas auto vastu. Poisid tulid ta juurde.

„ma väga vabandan. Emal on õigus, mitte kellegil, kes teadis isa pole sellist reaktsiooni olnud.“ Andres naeratas tüdrukule.

Aleksiina vaatas neid kõiki. „me pole vist varem kohtunud, küsis ta“

„Ega vist küll“ ütles Laine „ma arvan, et meil oleks vaja kuskil rahulikus kohas maha istuda ja rääkida. Võib-olla sa tead mõnda kohta. Ma pole siinkandis väga ammu käinud.“ Küsis ta Aleksiinalt.

„Ja kus ei ole korvpalli fänne“ täiendas kiiresti Rainer.

Aleksinna kortsutas kulmu proovides meenutada, kust ta ikkagi seda poissi teab. Ei, lootusetu.

„Ja muidugi tean, ma tean ühte väikest hubast Armeenia restorani“ ütles ta naeratades.

Aleksiina läks tagasi isa hauale samal ajal mõeldes kogu asja üle järele. Kes need inimesed on, kas ta saab nendega koos minna. Alalhoiu instinkt ikka töötab. See Andres on täielik isa koopia, nii et kahtlust ei ole kes tema isa on, kuigi ei tasu unustada isa venda. Aga see on vähe tõenäoline. Mingi sisemine hääl-sisetunne ütles. Kõik on hästi.

Aleksiina tuli tagasi auto juurde.

„Kõik korras“ küsis Laine astudes talle ligi asetades käe õlale.

„Jah“ vastas tüdruk.

„Hästi siis sõidame sinna restorani. Ütle aadress meie kolmas vend tuleb ka sinna. Ta on siin kohalike talunikega tutvumas.“ Ütles naeratades Andres, samal ajal natuke kartlikult vaadates ega tüdruk jälle ära ei minesta.

Aleksiina nägi ta pilku ja naeratas „Kõik on korras“ ütles ta.

Andres ohkas kergendatult.

Nad sõitsid restorani juurde. Andres leidis ilusti parkimiskoha ja nad astusid sisse.

„Kas me ei võiks sinna istuda“ tegi Rainer ettepaneku osutades kõige tagumisse nurka.

Aleksiina kehitas õlgu, samad tegid ka teised.

Olles tellimuse esitanud tekkis korraks piinlik vaikus.

„Sa oled tõesti meie õde“ ütles Andres. „Te olete Raineriga väga sarnased“. Ta vaatas kordamööda mõlemat.

Aleksiina ja Rainer vaatasid üksteisele otsa. Nüüd nägi Aleksiina ka, kust tundus see poiss talle tuttav. Iga kord kui ta oma peegelpilti vaatas nägi samu jooni, mis nüüd näeb Raineri näos.

Aleksiina ohkas. See kõik tundus imelik ja natuke hirmutav. „Üks kes on ta isa täielik koopia ja teine kes on tema enda nägu. Mnjaa. Oleks ainult isa või ema veel elus“. Ta ohkas uuesti.

„Kuule“ müksas teda ta kõrval istuv Rainer „nii hull see asi ka ei ole“ ja naeratas.

„Jaa, aga imelik küll“ tunnistas Aleksiina.

„Ma tahtsin sind juba ammu üles otsida. Sind ja su isa, aga natuke kartsin“ tunnistas Laine.

„ma sooviks, et sa tuleks meile Harjumaale külla“ ütles ta ohates, nagu oleks koorma õlgadelt langenud.

„Elaksid mõnda aega meie juures.“ Parandas Artur.

„teie juures“ Aleksiinal tekkis kohe sisemine plokeering.

„Rahu, kuhu te kiirustate“ rahustas Rainer. „me saime alles tuttavaks. No on inimesed“ ütles ta pöördudes Aleksiina poole.

„Kõige pealt saame tuttavaks. Harjume mõttega, et meil on veel üks õde, kes ei mõtle ainult shopingule. Pealegi mul on kõht kohutavalt tühi. Ooo, söök, lõhnab suurepäraselt. Tänan.“ Lõpetas ta ja asus söögi kallale.

Aleksiina naeris. See kutt talle meeldib. Ja ka Andresel pole viga. Aga see Artur talle hästi ei meeldi.

„Mul on õde veel“ küsis ta.

„jah Heli, Rainer pani kirjeldusega täpselt täppi“ sekkus ka vestlusesse Andres.

„poisid, nii hull see asi ka ei ole“ ütles naeratades Laine.

Aleksiina vaatas neid. Paistab et poisid Andres ja Rainer on iseloomult sarnased. Aga Artur oli teistsugune, paistis olema naiste mees. Katsus olla nii ema kui Aleksiina meele järele, lipitseja.

„Jah, Raineril on õigus“ ütles Laine. „me peame kõigepealt tuttavaks saama. Aleksiina peab harjuma selle mõttega, et tal on nüüd kolm venda ja õde.“ Ta vaatas tüdrukule otsa. „me ei kiirusta sellega“.

„mul on järgmine nädalavahetus sünnipäev. Ma sooviks et sa tuleks siis meile külla. See oleks suurepärane kingitus mulle“ naine vaatas arglikult naeratades tüdrukule otsa.

„ma mõtlen sellele“ ütles tüdruk. „sinna on veel aega ju“.

„Muidugi ja ei mingit kingitus kordan veel kord.“ Ütles ta rangelt. Võttes siis tüdruku käe „sinu tulek on juba kõige parem kingitus“.

„seal on ainult meie pere, kõik kes antud hetkel siin pluss veel Heli ja Juhan“ lisas kiiresti Artur.

„Juhan on minu abikaasa“ ütles Laine. „ta on väga tore, küll näed. Ja seal saad ilusti kõigiga rahulikult tuttavaks. Võõraid ma ei kutsu. See on väike sünnipäev“ lisas ta naeratades.

Aleksiina märkas kuidas poisid muigasid selle peale.

Ka naine märkas oma poegade reaktsiooni ja müksas küünarnukiga enda kõrval istuvat Arturit. Paistab et see poeg oli tema lemmik.

Edasi vesteldi sundimatult tühjast tähjast.

Restoranist lahkudes vahetati telefoni numbreid ja Laine tuletas veelkord meelde kutset sünnipäevale, olles eelnevalt veendunud, et tüdruk paneb korralikult kirja aadressi. See järel nad lahkusid. Artur istus koos oma emaga ühte autosse ja Rainer koos Andresega teisse, ning sõitsid minema.

Aleksiina vaatas neile järele. Ta mõtted aga tormasid ringi. Mida sellest kõigest arvata? Ei tea. Peab tüdrukutele helistama ja nendega asja arutama. Sest tegelikult on ta kogu elu unistanud vennast ja õest aga nüüd korraga kolm venda ja üks õde. Ei tüdrukutega saab see asi selgemaks. Ning seadis sammud kodu poole samal ajal taskust telefoni välja võttes.

≈

„Jumal, kas see on tõesti meie õde“ küsis Artur oma kõrval istuvalt emalt.

„Jah see on teie õde. Pole viga küll me Heliga ta vormi saame. Aga praegu küll teda avalikult näidata ei saa“ nõustus naine ohates.

„sa plaanid teda avalikult tutvustada, jätta vaata kust ta pärit on“ ei ole poiss ema vastusega rahul.

„Lõpeta“ lõi ema talle vastu õlga „ta on siiski su õde ja erinevalt Helist on ta haritum. Tal on kõrgharidus kui ma ei eksi siis kas juuras või psühholoogias või oli see mõlemas“ raputas naine pead „ei mäleta“.

Poiss vilistas selle peale. „sel juhul küll. Siis võib-olla …“ ta jättis lause pooleli ja vaatas emale otsa.

„Jah, ta võib ühise keele leida temaga“ nõustub naine poja mõttega.

≈

„Kuule Aleksiina on täitsa tore“ ütles Rainer rõõmsalt „tore on vähemalt üks õde on  normaalne. Saab temaga vähemalt rääkida“

Andres vaatas nooremat venda ja naeratas “nõus. Mulle ka meeldib Aleksiina. Aga ma olen mures ema võib teda ära kasutada ja muuta teda, et ta sulanduks tema soovile vastavalt kõrg seltskonnaga“ lõpetas ta ohates.

„ma ei usu“ ütles noorem. „Aleksiina ei ole selline, kes laseks ennast muuta. Nägid ta isegi ei soovi meile külla tulla. Tegelikult õieti teeb. Pealinn ei ole tema jaoks. Ma ka hea meelega elaksin siin“ siis korraga tal sähvatas. „Kuule mul on praegu nädalaega puhkust, mis sa arvad. Kui ma veedaks nädala aega siin“.

„Mitte sina vaid meie. Näed Artur koos emaga juba kihutasid minema. Ma broneerisin meile kaks tuba kohalikus hotellis. Ära vaata mind nii. Hotell on täiesti normaalne. Mulle soovitati. Mis on?“ ei pidanud Andres vastu.

„Sina ja töölt eemal. Sul on läpakas kaasas jah?“ küsis kavalalt noorem.

„Jah. Me rääkisime isaga sellest. Ta arvas ka, et Aleksiina ei nõustu tulema meile, ning tegi ettepaneku, et meie sinuga jääme nädalaks siia ja saame oma õega paremini tuttavaks.“ Andres vaatas kavalalt vennale otsa.

Rainer hõiskas rõõmsalt „Edasi!“

≈

 

Paar tundi hiljem.

„Ei see ei ole võimalik“ kordas mitmendat korda Natli. „Kolm venda ja õde. Ei noh.“ Paistis et tal hakkasid sõnad otsa saama.

„ma olen nõus Marineega sellised asjad juhtuvad väga harva“ nõustub Kristiin sõbrannaga.

„kas su isa elu ajal midagi ei rääkinud“ küsis Marinee.

„ei isa ei rääkinud midagi. Aga ema venna naine kunagi mainis, et isa enne minu emaga kohtumist elas naisega ja siis olevat olnud mingi väike poiss. See oli üks poiss. Aga siin on kolm poissi ja üks tüdruk“ ütles Aleksiina ja raputas pead.

„aga mida te sellest küllakutsest arvate“ vaatas ta tüdrukuid.

„Minu arvates sa peaksid sõitma. Seal on nad omas kodus vaatad mida nad teevad, kuidas elavad. Mida ma õpetan sa ju ise tead, elukutse vastav“ rehmas käega Natali.

„Meie oleme sel ajal ka kõik pealinnas, nii et kui abi vajad on ratsavägi kohe kohal“ naeris Marinee.

„jah sõida kindlasti, meie olema ka valmis kohe kui midagi on.“ Kinnitas ka Kristiin.

≈

Aleksiina tuli bussipealt maha ja suundus poe poole, kõht oli kohutavalt tühi peale tööd. Ta teadis, et nüüd ostab kindlasti midagi üleliigset süüa aga .. Siis kuulis ta kuidas teda hõigati, tuttav hääl. Ta vaatas ringi. Talle lähenes naeratades reipalt Rainer.

„Hei. Tervitus. Kuhu minek?“ küsis poiss.

„Mida sina siin teed? Ma arvasin, et te sõitsite ära.“ Küsis tüdruk vastu.

„Me Andresega ei sõitnud. Meil veel natuke puhkust ja otsustasime siin rahulikult puhata. Fänne ka pole. Kuule teil on siin täitsa tasemel sportimis võimalused“ ütles ta tunnustavalt „Niisiis kuhu lähe?“ vaatas poiss talle otsa küsivalt.

„Poodi“ ütles tüdruk.

„Võib sinuga. Andres istub hotellis arvuti taga ei suutnud vastu panna töönarkomaaniale“ ütles ta lõbusalt ja võttis tüdruku seljakotti.

Aleksiina tahtis protesti aga siis lõi käega. Selle poisiga tundis ta ennast vabalt. Pealegi ta on ju tema vend. „Ahh, lõpeta muretsemine.“

Nad käisid poes tegid sisseoste ja Rainer tegi ettepaneku talle ise süüa teha kuna kuulis kuidas tüdruku kõht korises või viia ta sööma ja võtta ühes töönarkomaanist venna.

Aleksiina vaatas Rainerit ja nõustus, et poiss võiks talle süüa teha. „Mida sa oskad teha?“ küsis ta.

„Midagi, mis kiiresti valmib. Võtame kana fileed siit, siis veel juurvilju. Ühesõnaga kana vokki.“ Ütles poiss.

„Voki panni mul pole. On malmpann.“ Ütles tüdruk.

„pannil pole tähtsust“ ütles poiss „tähtis on oskused. Oota võtame veel paar asja ja siis võime minna. Muidu su kõht aina kõvemini häälitseb“ nad lahkusid poest naerdes, kus põrkasid kokku vanema venna Andresega. Kes neid nähes rõõmustas.

„veel üks näljane“ ütles lõbusalt Rainer „said valmis. Sa siiski peaksid puhkama. Vaata ennast.“

Andres tõesti ei näinud suurem asi välja. Silma alused olid tumeda ja üleni väsinu ilmaga.

Seltskond suundus lõbusalt Aleksiini korterisse.

„Sul veab, elad kohe restorani kõrval. Selle pärast soovitasidki seda meile“ pani Rainer tähele.

Aleksiina kehitas naeratades õlgu. Ta näitas Rainerile kõik köögis ette ja suundus suurde tuppa, kus sektsioonkapi riiulitel olevaid raamatuid uurid Andres.

„Sul on päriskorralik raamatukogu siin“ ütles ta osutades raamatutest pungil riiulite poole.

„Jah. Meie pere on alati armastanud raamatuid lugeda“ ütles tüdruk naeratades ja istus ohates diivanile ja tõstes automaatselt jalad diivanilauale. Siis aga ehmatas oma teo üle ja koristas kähku jalad laualt.

Andres naerdes istus tema vastu tugitooli „lase käia, ma saan sust aru. Sa just töölt tulnud ja siin nüüd meie“.

„Ei teie vastu mul pole midagi“ ütles Aleks ja asetas jalad tagasi lauale. See oli taevalik.

„Sulle ei meeldinud meie ema ja Artur. Ega meiegi nendega rahul pole aga perekonda ei valita“ ütles ohates poiss tõsinedes.

„Ei mis te siin norutate, kes laua katab“ hüppas sisse Rainer „ma ka kõike ei jõua“.

Aleksiina naeratas, see poiss teadis kuidas tuju tõsta. Ta pole teda veel kordagi tõsisena näinud, seda enam nukrana, aga nad on kohtunud ainult ükskord kaks päeva tagasi.

Nad veetsid õhtu lõbusalt vesteldes tühjas tähjast. Vennad nöökisid üksteist meenutades teineteise lõbusaid apsakaid.

Nii veetsid nad kõik õhtud sel nädalal. Andres oli selline tõsisem, kuid paistis et nendega olles suutis ta ennast vabaks lasta. Aleksiina enam teda nähes silmnähtavalt ei võpatanud ka enam.

Neljapäeva õhtul küsis Rainer otse kas ta tuleb reedel nendega pealinna. Aleksiina vastas jaatavalt. Nad olid tüdrukutega kõik läbirääkinud, et kui midagi on sõidavad tüdrukud kohe kohale. On läheduses. See andis julguse. Kuigi ka Raineri ja Andresega koos olles ta enam ei võõrastanud.

≈

Reedel oli Aleksiinal lühike tööpäev. Nii, et ta jõudis kõik valmis panna enne sõitu. Oli ka kingituse valmis vaadanud, käsitsi tikitud teatrikott. Suurepärane kingitus.

Rainer tuli nagu kokkulepitud kell kolm talle järele. Sõiduajal nagu terve nädala Rainer vahet pidamata vatras.

„Kuule kas sa oled kogu aeg selline või ainult võõrastega“ küsis Aleksiina.

„Tubli, räägid juba nagu mu ema ja Heli. Neile ka ei meeldi kui ma pidevalt lobisen“ ütles poiss ja muutus tõsiseks.

„Ei, mul ei ole sinu jutustamise vastu midagi. Ma püüan aru saada miks. Vabanda mul lööb välja mu professionaalne mina“ ütles tüdruk süüdlaslikult naeratades.

„Õigus sa oled ju psühholoog. Ja mida sa kui spetsialist ütled minu kohta?“ küsis poiss lõbusalt teda vaadates.

„Seda, et sugulastega ma ei tegele.“ Ütles tüdruk talle lõbusalt naerdes.

„Kahju ma oleks tahtnud sinu arvamust kuulda“ tuli vastus.

Edasi sõideti juba lõbusalt vesteldes.

≈

Tema uue perekonna maja oli uhke häärber. Aleksiinal läks suulahti. Rainer vajutas naerdes tal suu kinni ja väljus autost „üllatunud?“

„Ausalt öelda küll“ ütles tüdruk „ma ei oodanud nii uhket elamist. Ma arvasin et teil on midagi tagasihoidlikumat“

Maja oli nagu väike loss. Mõlemal pool maja nurgas olid ümmargused tornid. Sisse viis aga uhke trepp.

„Vau“ ütles tüdruk „kas te olete rikkad?“ küsis ta murelikult.

„No jah. Me isale-kasuisale“ parandas poiss kiiresti „kuulub logistika firma N“

„Logistika firma N. see on ju rahvusvaheline“ on tüdruk üllatunud, ta teadis seda firmat. See on üks suuremaid riigis.

Poiss oli kimbatuses.

Tüdruk naeratas talle julgustavalt ja nad sisenesid majja.

Laine oli neil vastus „oi kui tore et sa tulid. Ma kartsin et sa siiski ei tule.“ Ta embas tüdrukut. „Üleriide anna siia ma panen need ära“ sädistas ta.

„Nüüd aga sisse, te olete kindlasti näljased meil on kõik valmis. Ootasime ainult teid“ lükkas ta poissi ja tüdrukut edasi.

Nad sattusid suurde ruumi, kus olid diivanid tugitooli sätitud kamina ees poolringis.

„Lõpuks ometi“ tõusis ühelt dugitoolilt vanem pikemat kasvu härrasmees jalutuskepiga. Just nimelt härrasmees, temast õhkus võimu ja tarkus. Aleksiinale tundus et see on selline vanakoolimees nagu vanaonu Harald. Ta oli kuskil seitsmekümnendates aga väga heas vormis, kui välja arvata kepp.

„Saagem tuttvaks Johannes selle perekonna patriarh“ viimast sõna üteldes nägi Aleks kuidas ta korraks piilus Laine poole ja silmades ilmus lõbus tuluke.

See mees tundus algusest peale talle sümpaatne „Aleksiina“ võttes käe vastu ja naeratas mehele.

„Tubli Rainer tõid ta ikka kohale“ lisas kommentaariks pärast tutvust.

Aleksiina võttis kotist kingituse ja soovis Lainele õnne sünnipäevaks.

Laine õhinast avas paki, kuid oli pettunud kingituse üle.

Johannes aga vaatas kingitus tähelepanelikult „käsitöö, see on küllalt kallis kingitus, Aleksiina te poleks pidanud nii palju raha raiskama Laine seda ei vääri“ tunnistas vanamees oma ebasümpaatiat naise vastu.

„Ma eriti ei raisanudki. See on mu enda tehtud“ ütles tüdruk.

„Jah Aleksiinale on see hobi. Ta tegeleb käsitööga“ tuli kiiresti toetama tüdrukut Rainer.

„sa tegeled käsitööga“ kostus Aleksiina selja tagant. Ta pööras ringi

Tema ees seisis hästi hoolitsetud viimase moe järgi riides brünett. Ta ligines naeratades ja embas Aleksiinat „Heli“ ütles ta. „Näita, vau ema kui sa seda ei kasuta ma võtan endale“ ütles ta emale valmis kotiga lahkuma.

„Ei, ma jätan ta endale. See on väga ilus ja Aleksiina enda kätega tehtud.“ Ütles ta kotti rinna vastu surudes.

„kus siis kõik ülejäänud on“ küsis Rainer.

Tema küsimusele avanes just vasakut kätt olev uks kust väljusid Aleksiinale juba tuttavad Andres ja Artur ning viiekümnendates aastates meeste rahvas kes oli väga sarnane Johannesega.

Andres nähes Aleksiinat naeratas ja tuli embas teda tervituseks, sama tegi ka Artur, tema naeratus oli teeseldud silmnähtavalt. Samuti paistis teesklus ka Laine ja Heli käitumises.

„Juhan“ tutvustas ennast võõras sirutades käe.

Aleksiina esimesest hetkest tundis ta et saab teda usaldada. Temast õhkus soojust ja turvalisust.

„Nii palun lauda“ hüüdis Laine ja kõik suundusid söögisaali.

Johannes palus Aleksiinat istuda endast vasakule, paremal platseerus Rainer. Õhtusöök oli päris huvitav. Laine, Heli ja Artur oma lipitsemiste ja võlts naeratustega.

Johannes oma nöökimistega nende kallal, mitte pahatahtlikud aga sellised konksuga, millest kohe aru ei saanudki kui tase ei vasta.

Aleksiinal oli päris lõbus.

Lõpetanud õhtusöögi ja istudes kamina ees nautides kohvi. Teatas Laine Aleksiinale „Homme läheme sinu ja Heliga linna  šhoppa, ma panin spaasse ka meile ajad.“

Aleksiinal juba avas suu, et protestida, kui Laine vastas kiiresti „vabandusi vastu ei võeta. Küll sa näed meil tuleb tore tüdrukute päev“.

Aleksiina ainult maigutas suud. Samas märkas ta kuidas Johannes talle silma tegi julgustuseks. Mnjaa lõbus perekond.

Juhan tundis väga huvi millega ta tegeleb. Nad vestlesid sundimatult. Nendega ühinesid ka Andres ja Rainer. Lainele paistis see mitte eriti meeldivat. Heli aga näitas avalikult ülesse oma põlgust.

„ma loodan, et sa tuled meiega hommikul jooksma. Me poistega jookseme iga hommiku kümme kilomeetrit.“ Ütles Heli oma võlts naeratusega.

„Ma ei jookse aga ma armastan käia“ ütles Aleksiina „ma võin selle maa käia, aga kahjuks mul ei ole vastavaid riideid kaasas“ ütles ta kahetsedes.

„oi, sa armastad ka käia“ hüüatas Laine „ siis saame hommikul koos käia. Meil on sinuga üks suurus ma laenan sulle spordiriided ja kepid on mul ka“ ta lausa hakkas plaksutama käsi suurest rõõmust.

Aleksiina vaatas küsivalt Rainerile otsa. See noogutas talle naeratades. „vaata kui vahva ema, sa saad lõpuks endale treeningu partneri“ ütles ta.

Aleksiina haigutas ja vabandas koha.

„Ei ole midagi kallis“ ütles laine „sul oli pikk päev oled väsinud. Tule ma näitan sulle su toa.“ Ta tõusid ja sirutas kutseks Aleksiinale käe.

Aleksiina tõusis tänas kõiki ja läks Lainele järele. Maja oli tõesti võimas. Vana, uhke aga tänapäevase sisustusega. Tema tuba asus maja paremapoolses tornis teisel korrusel. Aknad olid tänava poole. Tuba oli suur siin oli voodi tugitool akna all koos väikese lauakesega. Suur kapp riietele. Ukse juures kohe vasakut kätt oli suur vannituba kõigi mugavustega, nii vanni kui dušikabiiniga. Paistab, et need inimesed armastasid luksust.

Laine näidanud talle kõik ette lahkus. Natukese aja pärast peale koputust millele ta ei jõudnud vastatagi sadas sisse Rainer. „pole paha“ ütles ta. Nähes tüdruku pahast pilku tõusis kiiresti voodilt kuhu oli sadanud. „ma ainult tulin ütlema kui midagi on minu tuba on kohe siin kõrval“ ütles ta süüdlaslikult naeratades ja lahkus.

Aleksiina istus ohates voodile. Ta oli väsinud sellest kõigest. Kell oli juba kümme läbi lähenemas üheteistkümnele. „Oh“ ohkas ta.

Kohe kuulis ta kotist mobiili vibreerimist. Ohates tõusis ta ja võttis mobiili. Kümme vastamata kõnet. Mnjaa. Need olid tüdrukutelt, paistis et nad kõik kordamööda püüdsid teda kätte saada. Mobiil hakkas uuesti vibreerima see oli Natali „ja“ vastas ta.

„Jumal tänatud. Me juba tunde siin proovime sind kätte saada. Kõik on korras?“ küsis ta. Taustal oli kuulda teiste hääli. Telefon oli pandud valjuhääldi peale, nii et kõik said temaga rääkida.

„Jah“ ütles Aleksiina ohates istudes akna all olevasse tugitooli. Päris mõnus.

„Ma just tulin ülesse tuppa.“ Ütles ta.

„Noh!“ kõlas kolmehäälselt teiselt poolt toru.

„Lõbus seltskond. Ma hiljem räägin teile. Homseks on mul planeeritud šoping ja spaa.“ Ütles ta.

„Spaa. Sulle ei meeldi ju spaa“ ütles Kristiin.

„Jah, ei meeldi, aga ma ei saa neile ei öelda. Nad on siiski pooleldi mu pere“ samas kirtsutas nina mõeldes Arturile, helile ja Lainele. Kui need kolm välja jätta oleks täitsa tore perekond.

„Auu.“ Kostus telefonist „oled veel seal“ küsisid tüdrukud.

„Jah“ ohkas Aleksiina „ma olen väsinud. Räägime homme“

„Hästi“ kostis reibas vastus „ilusaid unenägusid“.

≈

Järgmisel hommikul oli äratus kell seitse. Pagan. Heli äratus oli karm, tekk pealt ja hõigetega „maast lahti. Hommikune trenn“.

Aleksiina ainult porises vastu. Laine tuli ja tõi talle dressid, firma omad mis polnud üllatus. Need kaks kandsid ainult firma asju. Ohates pani tüdruk riidesse ja läks alla.

Laine juba sädistas rõõmsalt. Poisid vaatasid seda ja läksid välja. Nais pere järgnes neile. Poisid ja Heli võtsid tempo kohe ülesse ja kadusid kiiresti silmist. Nemad Lainega läksid omas tempos. Kepid olid head reguleeritavad see meeldis Aleksiinale. Rada oli kohe tee ääres, mööda sõitsid autod kiirust maha võtmata. Natuke ohtlik pani Aleksiina tähele. Laine hakkas varsti hingeldama paistis, et ta polnud harjunud käima. See kõik oli ainult moepärast.

„Võib-olla läheme tagasi“ küsis Aleksiina.

„Ei, ma natuke puhkan ja siis läheme edasi“ naine tegi kaasvõetud vee pudelist paar lonksu. „Läheme“

Kuid asi läks hullemaks ja Aleksiina lihtsalt pööras otsa ringi kodu poole tagasi. Laine naeratas talle tänulikult. Jõudes majas just kepid ära panna kui ka jooksjad jõudsid tagasi. Nähes ema punast nägu poisid tunnustasid teda. Heli ainult kehitas õlgu.

Käinud duši all ja söönud kogunesid naised kaminatuppa, ning siirduti siis linna. Aleksiina oli varsti väsinud nendest poodidest. Esiteks talle sealsest kaubast midagi ei meeldinud ja ei sobinud ka tema figuurile. Kõige rohkem pani teda imestama Laine käitumine. Tema vanuses proovida selga panna riided mis ei vasta tema vanusele. Kasta tõesti ei näe oma tütre ega müüjate reaktsioone. Mnjaa. Ta ostis nendest poodidest ainult paar salli.

Peale väsitavat šoppamist suunduti ilusalongi, kus katsetati Aleksiinale uut soengut ja meikappi teha. Selle lõpetas ta kiiresti lahkudes sealt ja helistades tüdrukutele, et need ta päästaksid.

Tüdrukud olid neid koguaeg jälginud nii et jõudsid hetkega temani ja viisid ta ära. Aleksiinal kumamas kõrvus Heli hääl, „mida sa tahad maakalt. Ta ei tea midagi moest.“ Millele kiitis takka tema ema ja nende ihustilist. Aleksiina raputas õudusest ennast, jube. Tüdrukud aga naersid, neil oli väga lõbus seda seltskonda jälgida.

„Mida te naerate. Praegu keerate ringi ja tutvustan teid neile kahele“ ütles Aleksiina kurja häält tehes.

„Eiii!“ tuli kiire vastus. Aleksiina naeris. Tal on toredad sõbrannad.

Õhtuks läks ta tagasi majja. Seal juba teda oodati. Aleksiina oli juba varem helistanud Rainerile ja kõigest rääkinud. Rainer oli toruotsas naernud. Aleksiina ähvardas teda ka saata koos õe ja emaga samale tuurile. Mille peale poiss kohe protesteeris ja palus vabandust. Aga nad naersid ikkagi koos edasi. Rainer lubas isa ja Andrest hoiatada juhtunud kohta.

Koridoris oli tal vastas Laine ja Heli „kuidas sa said nii teha. Sa ei tea kui hõivatud meie stilist on. Me saime hädavaevalt sulle tänaseks aja kaubeldud ja sina häbistad meid tema ees. Sa…“

Jutu katkestas välisuksest sisenev Johannes, nähes vaatepilti haaras kohe Aleksiina käevangu ja juhatas ta sisse kamina ruumi. „tüdruk ma arvan et sinuga me saame sõpradeks.“ Ütles ta talle silma tehes ja pannes istuma enda vastas olevasse tugitooli.

Laine ja Heli olid neile järgnenud aga vanamehe juuresolekul nad oma pahameelt väljendada ei söendanud.

„Sa oled meil väga sagedaseks külaliseks hakanud“ ütles moka otsast Laine.

Vanamees vaatas teda puuriva pilguga, naine kadus kähku silma alt ära. Seda vanameest ta ei sallinud, aga paistab et tunne oli vastastikune. Ka mees ei sallinud teda aga ta ei saanud midagi teha. Tema vennapoeg oli abielus selle naisega. Andres ja Rainer talle meeldisid need oli lastest ainukesed, kes temaga lihtsalt tahtsid suhelda kui oma vanaisaga. Vanaisa, jah ta pole päris vanaisa. Ta vaatas kamina kohal olevat fotot kus oli tema vend koos oma naisega. Ta ise polnud kunagi abiellunud, sest.. Jah ta oli terve oma elu olnud armunud oma vennanaisesse aga oma tundeid ta polnud kunagi avaldanud naisele. Ka peale venna surma. Vend suri varakult Juhan oli siis viiene kõigest. Johannes tegi kõik, et need kaks millegist puudust ei tundnud. Poisist sai asja, naine suri kakskümmend aastat tagasi.

Vanamees ärkas mälestustest. Tüdruk tema vastus vaatas talle otsa „ on kõik korras“ küsis tüdruk.

„Jah“ vastas mees. Talle see tüdruk meeldis esimesest pilgust. Ta teadis temast kõik, toimik oli põhjalik. Ta oli sündinud Raineriga ühel päeval ja ühes haiglas. Oli oma pere ainuke laps. Emaga eriti head suhted ei olnud aga isa hoidis tüdrukut väga. See on pluss punkt sellele mehele. Neid andmeid kogudes oli ta muutnud arvamust sellest mehest. Tal ei olnud vedanud naistega, need olid teda ära kasutanud aga tütar oli tema silmarõõm ja tütar hoidis teda ka. Ega tüdrukul kerge ei olnud kui ema elas, aga peale surma ta avanes. Nad isaga elasid väga hästi. Tüdruk on ennast ise üles töötanud, õppinud nii juurat kui psühholoogiat ülikoolis ja lõpetanud kiitusega mõlemas magistrikraad. Töötab oma väikelinna sotsiaalasutuses, kus teda väga kiidetakse. Nii, et kui ta nüüd peaks lahkuma katsutakse temast kümne küünega kinni hoida, sest sellist uut spetsialisti leida on väga raske.

Vanamees naeratas veel kord tüdrukule. Nad olid üksi toas. Mees kuulatas – vaikus, kaugelt kostis kahe naise hääl. Ta võttis taskust oma visiit kaardi „Võta kui abi vajad helista öössel või päeval. Ma tulen ja aitan.“ Ütles ta tõsiselt.

Tüdruk vaatas enda ees istuvat meest. Mees oli tõsine, vahepeal paistis et oli kuskil kaugel oma mõtetes. Nüüd aga ulatas talle visiitkaardi ja paistab väga murelik.

„Tänan, aga loodan et seda vaja ei ole.“ Ütles ta naeratades.

Tuppa tormas Rainer „noh te ei olegi valmis“ ütles ta pahuralt.

„Milleks“ ei saanud Aleksiina aru.

„Raineril on täna mats ja meie sinuga läheme seda vaatama“ ütles Johannes püsti tõustes ja pakkudes talle kätt lõbusalt.

„Hea meelega“ ütles Aleksiina, kelle tuju kohe tõusis. Korvpallimats oli suurepärane idee õhtuks. Samas talle tekkis kujutuspilt Johannesest vaatamas elavalt matsi ja ta turtsatas.

Mehed vaatasid talle küsivalt otsa.

„Kõik on korras“ ütles tüdruk ja seltskond suundus välja.

≈

Matsil olid nad kohtunud Andrese ja Juhaniga. Peale selle tutvus Andrese ja Raineri sõbra Viktoriga, kes paistis olevat ka peretuttav kuna Juhan ja Johannes teretasid sõbralikult teda. Viktor oli paaraastat vanem tumedapäine noormees. Tema silmades oli midagi mis pani kõik unustama. Nii, et Andres pidi ta maapeale tooma. Paistab, et mitte ainult Aleksiina ei vajanud seda ka Viktor vajas raputust. Mats oli huvitav. Raineri meeskond võitis. Huraa!

Peale matsi läksid nad sööma õhtust läheduses olevasse restorani. Aleksiina märkas ennast sageli vaatamas Viktorit. Ta püüdis keskenduda hoopis Johannesele. Vanamees meeldis talle, sellist vanaisa oleks ta soovinud. Poiste eelnevast jutust sai ta aru, et seda meest kardetakse. Ta on küllaltki mõjuvõimas. Tal on mitu firmat ja talle kuulub perelogistika firmas oma osa. Nüüdki soodes õhtus oli näha kuidas teised olid pinges, Rainer aga püüdis mängida nagu alati tola.

Õhtul hilja muljetas ta tüdrukutega oma õhtust. Paistab, et Viktorit nad teadsid. Ta oli Natali poissi sõber. Tore. Aeg maga minna. Majja jõudes oli Heli teda kohe hoiatanud, et homme on jälle trenn. Oh õudust, ta jälle ei saa välja magatud.

≈

Järgmisel hommikul kordus äratus. Ta ükskord virutab sellele tüdrukule. Õues ootasid juba poisid nendega oli ühinenud ka Viktor. Nad tervitasid üksteist. Heli nähes seda tõmbas ta eemale.

„Viktorist hoia eemale. Tema ei ole sinule“ ütles ta sisistades.

Aleksiina vaatas teda üllatunult suu ammuli. Segane tema ja Viktor. Ei selle perekonna üks pool on täiesti segased.

Seekord nendega Laine kaas ei tulnud. Talle aitas eelmisest korrast. Aleksiina oli rahul, ta sai omas tempos minna ja kedagi ei ole segamas. Siiski Rainer ühines temaga oli ka võtnud kepid ja katsetas nüüd kõndi. See oli naljakas kuna tal läks kogu aeg jooksu sammuks ja kepid segasid. Lõpuks ta lõi käega, pani kepid kokku ja hakkas jooksma. Aleksiina vaatas talle muheledes järele.

Varsti tuli järskkurv. Ta kuulis auto mürinat ja katsus veelrohkem teepervele minna. See tee ei meeldinud talle üldse. Kodus oli neil hea kergliiklustee. Auto kihutas kurvi koormaks suured palgid. Aleksiina jäi seisma. Edasi oli nagu aegkluubis. Ta sirutas käed ette ja tõmbus küüru, ning siis tuli löök-valu ja pimedus.

Rainer vaatas joostes vastutulevat suurel kiirusel palgiveo autot. Ta peatus, midagi sisemas sundis teda. Tema poole jooksis Viktor. Nähes Rainerit peatumas ja autot jälgimas saatis ka tema pilguga autot lähenedes Rainerile. Auto kadus silmist. Järsku krigin ja tugevad mütsud. Poisid vaatasid üksteisele otsa ja siis suurekimaga jooksid tagasi „Aleksiina“ hüüdis Rainer. Ta oli näost kahvatu. Ka Viktori süda tagus meeletult.

Nuka taga avanes neile vaatepilt auto lamas rattad püsti. Palgid olid lahti tulnud ja mööda määda laiali.

„Aleksiina! Aleksiina“ röökis Rainerlaiali.h. Viktor ühines temaga hüüdes tüdrukut. Kohale jõudsid ka Andres, Artur ja Heli. Nähes juhtunud muutusid nad näost kahvatuks.

„Aleksiina!“ kostus järsku läbilõikavalt. Kõik pöördusid ringi. „ma leidsin ta“. Kustuge kiirabi, kiirabi kiiresti.“

Viktor valis kiiresti numbri ja teatas juhtunust. Ta kiirustas kohta kus oli Rainer.

„Aleksiina. Aleksiina palun vasta“ nuttis poiss.

Aleksiina lamas palgi all nägu oli üleni verine.

„Rainer ära puudu teda. Sa võid asja hullemaks teha“ ütles Viktor näost kaame nähtust.

Viktor katsus pulssi, seda peaaegu ei olnud. See võis olla tema enda pulss sõrmeotstes.

≈

Oli möödunud poolaastat juhtunust. Kogu pere kordamööda valvas Aleksiina voodi juures. Pidevalt istus seal Rainer. Teda ainult sunniviisil suutis vahepeal ära viia Andres ja Viktor, kui tema asemel jäi valvama Juhan või Johannes. Samamoodi oli endast väljas Laine, kes sattus ise haiglasse. Ka teda tuli sundida puhkama, kuigi see õnnestus paremini. Ta läks meeleldi Arturi või Heliga koju kus halas. Üks kord kutsus ta kogu pere kokku haiglasse, kui oli järjekordse närvivapustusega samasse haiglasse sattunud kus oli ka Aleksiina.

„Ma pean teile midagi rääkima“ ütles ta. „See on rõhunud mind mitmed aastad ja enam ma ei suuda“ nuuksudes ja pisaraid pühkides.

„Aleksiina on minu tütar“ pahvatas ta.

„Paistab, et ta on ära pööranud“ ütles Rainer enda kõrval seisvale Andresele.

„Ma ei ole hull“ ütles Laine. Ta võttis voodikõrvalt oleva kapikese sahtlist paberid „siin on DNA testi tulemused“ ulatades neile paberid.

Johannes haaras kähku paberid enda kätte ja uuris neid pingsalt.

Laine jätkas „See juhtus haiglas kui ma läksin sünnitama kakskümmend viis aastat tagasi. Samal ajal oli ka haiglas teie isa naine. Ta sünnitas surnud lapse. Minul aga sündisid kaksikud poiss ja tüdruk. Ta oli oma lapse surmast nii löödud täielikult hüsteerias. Ma siis… Ma siis otsustasin anda oma pisikese tüdruku talle. Mitte just talle aga teie isale, et vähemalt üks teist oleks tema juures.“

Rainer vaatas ema „me oleme kaksikud? Me oleme kaksikud!“ hüüdis ta ja kiirustas Aleksiina palatisse.

Teised vaatasid talle järele ja siis uuesti Lainet.

„Sa andsid ühe oma lastest sellele naisele, kes võttis sult mehe“ küsis Juhan istudes naise voodi servale. Ta vaatas oma naist.

„Tookord pidasin ma seda õigeks. Alles hiljem tuli kahetsus ja mure kuidas tal läheb.“ Ütles Laine süüdlaslikult.

Juhan suudles naist „ma olen su üle uhke“ ütles mees.

Johannes oli vaikselt lahkunud palatist. Ta lahkus mornilt haiglast. Istudes autosse ei pidanud ta vastu ja põrutas kepiga vastu esiistet. Autojuht pöördus tema poole „on kõik korras“.

„Jah, koju“ ütles ta mornilt. Sõites helistas ta oma advokaadile „Palõtš meil on vaja kiiresti rääkida. Ootan sind enda juures, sõidan koju. Tüdruk, muutusteta. Minu juures räägime“ ja lõpetas kõne.

≈

„mis juhtus“ küsis advokaat sisenedes Juhani kodusesse kabinetti.

„Vaata, mida see naine tegi“ ta ulatas dokumendi mille oli saanud Laine käest ja endaga kaasa võtnud.

Advokaat vaatas dokumenti ja muheles „ta ronib ju ise lõksu“ ütles ta mehele.

„Jah, aga ma ikkagi muretsen. Kuidas Juhan selle kõik üle elab. Ja lapsed Andres, Rainer ja Aleksiina“ ütles ta ohates.

„Kuidas Aleksiinal läheb?“ küsis advokaat „Viktorit paistab ka sinna üle kolinud koos Raineriga“ ohkas Palõts.

„Su poiss on tore poiss. Ma olen talle väga tänulik, mis ta on teinud. Jah nad Raineri ja Andresega peaaegu elavad seal. Ka Aleksiina sõbrannad on pidevalt seal. Ei, Aleksiinal pole muutusi. Me oleme kõike proovinud.“ Mees uuesti ohkas „ma tunnen ennast nii abituna kui teda vaatan seal voodis. Üleni sidemetes, juhtmetes. Miks võetakse noored ja vanad peavad neid noori matma. See on kõige raskem“

„Rahu vana sõber, rahu. Ta ei ole veel surnud. Ta on elus ja lootus on ka elus.“ Neid katkestas Johannese telefoni helin. Mees vaatas numbrit ja vastas kohe „jah“ ütles ta.

Advokaat nägi kuidas vanasõbra silmad suureks läksid ja sinna tekkis lootus.

„Ma kohe sõidan“ ütles ta ja kiiresti tõustes ja vaata et joostes liikus ukse suunas. „Ta liigutas. Vererõhk tõusis“ ütles ta kiiresti „ma pean sinna minema“.

„Mis ma rääkisin, lootus jääb alati“ ütles advokaat ja mõlemad kiirustasid välja.

≈

Tüdruk avas silmad. Silmadel oli ikka natuke valus valgusest. Ta vaatas ringi palat oli tühi. Jumal tänatud. Inimesed muudavad teda närviliseks. Ta ärkas paarnädalat tagasi, kuid ei mäletanud midagi. Absoluutselt mitte midagi, ainult need kohutavad peavalud. Kui ta ärkas oli ruumis olnud inimesed, aga mitte kedagi ta ei tundnud. See kõik hirmutas teda ja arst saatis nad kõik minema, ning andis käsu mitte kedagi peale õe ja tema enda mitte sisse lasta.

Aga ikkagi kes ta on. Jälle tuleb see peavalu. Hommikul käis minu arstiga koos teine arst. See mees oli meeldiv sõbralik, temast õhkus soojust. Ta andis range käsu mitte meenutada, sellest ka need peavalud.

≈

Arsti kabinetis oli kogu perekond.

„Nii kõik on kohal. Rääkige doktor“ käsutas Johannes, pigistades käes oma jalutus keppi.

„Tal on amneesia. Kahjuks ei mäleta ta absoluutselt mitte midagi, kes ta on kus elab, kui vana ta on, kes teie olete.“ Ütles doktor.

„Absoluutselt mitte midagi“ küsis nuuksudes Laine.

„Mitte midagi“ korda arst.

Laine hakkas nutma suure häälega „minu pisike“.

„Kas midagi saab teha“ küsisid Juhan ja Rainer ühest suust. Juhan pani käe poisi õlale ja noogutas talle.

„Kõige pealt tuleb talle rahu anda. Ta alles ärkas. Peale selle algab tal nüüd füsioteraapia. Ta peab uuesti õppima kõike tegema. See on pikk protsess arvestades tema traumasid.“ Rääkis arst.

„Seda me ka teeme. Aga kas võiks kedagi meist tema juurde lasta?“ küsis Juhan.

Johannes noogutas selle peale. Ta oli nõus selle ettepanekuga, ta mõtles et Rainer kui Aleksiina kaksikvend võiks tema juures olla.

„Ma mõtlen sellel, aga praegu mitte keegi ei saa tema juurde. Ma annan teile teada. Vabandage aga mind ootavad patsiendid.“ Ütles ta tõustes.

„Ja, muidugi“ ütles Johannes püsti tõustes „suur tänu teile doktor. Lõpeta Laine. Ta on elus ja see on kõige tähtsam“ kamandas ta. Pöördus siis Juhani ja Raineri poole „Läheme“ toetudes Raineri õlale.

Rahvas lahkus arsti kabinetist. Doktor istus ohates toolile ja vangutas pead. Ta oli väsinud. Jumal tänatud, et tüdruk tuli koomast välja.

≈

Tüdruk vaatas peegelpilti peeglist. Sa oled Aleksiina kordas ta. Ei sellest pole kasu ainult pea hakkab valutama. Talle oli öeldud tema nimi ainult nimi. Ta pööras ennast ettevatlikult ringi koos käimisraamiga. Ärkamisest oli möödunud kuu. Ta suutis väikeseid vahemaid käia raami abil, aga see oli ka kõik.

„Jälle sa pingutad ennast kostis ukse juurest“ seal seisis füsioterapeud koos ratastooliga.

„Ei pinguta. Täna alles esimest korda käisin“ ütles tüdruk ohates, kuidas ta küll soovis kõike mäletada.

Ta läks vähehaaval terapeudi juurde ja istus ohates ratastooli.

„Mis sa ohkad?“ küsis füsioterapeut.

„Mälu, ma annaks kõik et mäletada kes ma olen.“ Ütles tüdruk nukralt.

„Pole viga, küll sulle meenub“ tuli vastus. „Muide meil on täna üks teine treener koos oma patsiendiga samal ajal kui meie treening“.

Tüdruk vaatas ülesse. Tema silmades oli hirm.

„Kõik on korras“ ütles terapeud „kõik on sinu arstiga kooskõlastatud. Kui sa ei tunne ennast hästi seal me kohe lahkume. Ma luban.“

„Lubad“ küsis tüdruk kartlikult.

„Ausõna. Ma andsin doktorile sõna ja sama annan ka sinule“ ütles naine talle naeratades.

„Hästi“ ütles tüdruk istudes endisesse asendisse toolis. Kuid hoidis käetugedest kramplikult kinni.

Saalis juba olid nende naabrid. Nad jäid ukse juures seisma ja füsioterapeud kükitas tema tooli kõrvale „Kuidas on?“ küsis ta.

Tüdruk vaatas kuidas teised tegid harjutusi. Need olid sarnased tema omadega. Patsiendiks oli noormees, treeneriks oli tema terapeudi abikaasa, kellega tüdruk oli juba tutvunud. Treener lehvitas neile ja naeratas ning pöördus jälle oma patsiendi poole. Noormees tõstis silmad, ta oli üleni higine. Tema silmad, nendes oli midagi. Tüdruk vaatas teda.

„Aleksiina“ raputas teda õrnalt terapeud. „Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta.

„Hästi“ ütles tüdruk vaadates talle otsa. Hirm oli kadunud.

„Sel juhul alustame?“ küsis treener.

„Jah“ ütles tüdruk ja nad läksid oma kohale kus alustasid oma harjutustega.

Harjutusi oli raske ja valus teha. Kõik tuli läbi higi ja pisarate. Aga ta teadis tulemuseks on see, et ta hakkab iseseisvalt käima. Raamiga ta juba käib, nüüd aga peab hakkama iseseisvalt käima.

Noormees oli lahkunud peale oma treeningu lõppemist. Ka tema lõpetas lamades matil suutmata enam midagi teha.

„Sa olid täna tubli. Tegid rohkem kui eelmine kord. Võta joo. Las ma aitan sind püsti.“ Treener aitas ta istuma ja ulatas veepudeli. „Varsti hakkame iseseisvat käimist harjutama.“

„Tore oleks. Tahaks olla rohkem iseseisev“ ütles tüdruk.

„Mis sa arvad kui see noormees hakkab meiega ühel ajal treenima“ küsis ta treener.

Tüdruk mõtles.

„Kui ta ei hakka minuga rääkima“ ütles tüdruk vaadates murelikult treenerile otsa.

Naine ohkas ja naeratas „muidugi“ ta kallistas seda tüdruk. Ta oli tulnud teisest ilmast tagasi, see on uskumatu ja see pidev hirm silmades. See ununeb ainult treeningute ajaks aga siis tuleb jälle tagasi.

Peale lõunat tuli talle külaline tema kaksikvend Rainer. Selles polnud kahtlus, sest nad olid sarnased. Temaga ta tundis ennast turvaliselt.

„Kuidas treening läks“ küsis poiss lamaskledes tema jalutsis.

„Raskelt“ ütles tüdruk toetudes seljaga padja kuhja vastu ja ohates. „Treener kiitis mind, et täna tegin rohkem kui eile. Lubas, Et varsti hakkame iseseisvalt proovima käima.“ Ta ohkas.

„Jäta nüüd, sa ju raamiga juba nädal aega kõnnid. Varsti hakkad ka iseseisvalt kõndima.“ Ütles poiss.

„Aga mälu“ ütles ta nukralt.

„Küll see ka ükskord taastub. Mis arst ütles, ära pinguta, teenid ainult peavalu.“ Ütles poiss.

„Kuula oma venda“ kostis ukselt. Seal oli Johannes ja doktor. Rainer tõusis ja tervitas naeratades vanemat meest.

„Teil on kerge rääkida. Proovige ise elada ilma mäluta.“ Ütles tüdruk mossitades. Aga ta oli rõõmus nende kahe mehe nägemisest nad meeldisid talle, kuigi ta ei mäletanud neid.

„Ma tõin sulle ühe külalise. Ära karda“ ütles Johannes nähes tüdruku silmades hirmu.

„Kõik on korras“ ütle doktor „kui sa ei soovi me ei kutsu teda sisse aga ma arvan, et sa võiksid temaga tuttavaks saada“ lisa arst naeratades.

„Mäletad me rääkisime, et sul on veel üks vend kes on sinu isa moodi“ Johannes vaatas tüdrukut.

„Jah, te rääkisite“ ütles tüdruk.

„Ta on siin ukse taga, kui oled valmis me kutsume ta sisse. Kui ei soovi ta läheb ära“ ütles mees istudes tüdruku juurde ja võttes ta käe „Mis sa arvad?“

Tüdruk vaatas neid. Rainer naeratas julgustavalt. Johannes vaatas teda küsivalt.

„ma tahaks teda näha. Järsku mulle meenub midagi“ ütles ta klammerdudes tugevamini Johannese käekülge.

„Hästi. Rainer kutsu ta sisse“ ütles Johannes. Ise patsutades vaba käega tüdruku käsi rahustavalt.

Uksest sisenes noormees. Tüdruk vaatas teda kuid ei tundnud ära. Ta ohkas ja lasi Johannese käe lahti.

„see on lootusetu“ ütles tüdruk.

„Ei ole midagi“ ütles doktor „küll su mälu taastub. Lihtsalt ei tasu pingutada“ ja lahkus palatist.

Tüdruk mossitas. Ka teistel oli kurb meel.

Tema päevad möödusid treenides ja puhates peale seda ning külalised peale lõunat.

Treeningu kaaslane talle meeldis, see noormees oli sümpaatne. Paar päeva hiljem ta tutvustas ennast. Ta oli Viko nagu ta ennast nimetas. Poiss talle meeldis. Tal oli ka jalavigastused ja nüüd treenis, et taastuda.  Üks kord talle palatisse külla tulles tuli välja, et ta tunneb ta vendi Rainerit ja Andrest. Samuti Johannes paistis teda tundvat, kuna vanamees tervitas nooremat esimesena. Nende meeste seltsis tundis ta ennast turvaliselt sai vabalt rääkida.

≈

Arsti kabinet. Arst, Laine, Juhan ja Johannes.

„Ma siiski arva, et ta tulema minema koju“ ütles Laine.

„ma olen katekooriliselt vastu“ põrutas Johannes ja kinnituseks lõi kepiga vastu maad. See naine rikub ainult tüdruku ära. Johannes oli marus. Laine oli algatanud selle kui tal paarpäeva tagasi lubati Aleksiinaga kohtuda. Ta võis kõik ära rikkuda. Muuta tüdruku enda sarnaseks, kuigi lootus jäi et lööb välja tüdruku enda iseloom.

„Ärge unustage, et ma olen tema bioloogiline ema ja võin ka kohtusse pöörduda“ ütles Laine oma nina püsti ajades.

„Laine“ on Juhan üllatunud.

„ma tahan oma lapsele ainult head“ ütles naine tikksirge seljaga istudes.

Johannes pigistas tugevamini oma jalutuskeppi nii, et sõrmenukid valged.

Selle naisega oli võimatu vaielda.

Doktor vaatas neid, „te tõesti soovite selle lahendada kohtu teel“ küsis ta Lainelt.

„Jah, kui teisiti ei ole võimalik“ ütles naine.

„Kui te tagate talle turvalise keskkonna kodus ja igapäev temaga tegeleb füsioterapeud ei näe ma vastuväiteid. Ma ei soovi mingeid skandaale ja ka Aleksiina ei vaja neid praegu.“ Otsustas doktor.

Johannes urises ja tõusis, hüvasti jätmata lahkus kabinetist. Juhan vaatas mehel järele ja ohkas, tal on niigi probleeme ja nüüd see ka veel. Tööl ei lähe kõik hästi, firmal endal läheb hästi aga… Mis nüüd sellest praegu on kõige tähtsam Aleksiina heaolu ja tema paranemine. Ta naeratas naisele kes vaatas talle küsivalt otsa.

„Hästi viime siis ta koju, aga me võiks tema käest ka küsida. Mis sa arvad kallis?“ pöördus ta naise poole.

„Aga muidugi“ ütles naine suudeldes teda ja naeratas.

 

Tüdruk vaatas neid, nad olid just küsinud mis ta arvab haiglast lahkumisest. Ta oli kahe vahel. Ärkamisest oli möödunud juba kolm kuud. Ta kartis välja minna aga samas ka soovis. Ta vaatas veel kord neid.

„ma tahaks ja samas ka kardan“ tunnistas ta.

„Oi, mu pisike.“ ütles Laine istudes tema voodiservale „Ära muretse. Kodus on sul turvaline. Kui soovid lähed välja kui ei soovi jääd tuppa“ ta suudles tüdrukut laubale.

Johannes oli marus aga ta ei saanud midagi teha. Praegu veel mitte, aga ta hoolitseb selle eest et tüdruk seal turvaliselt ennast tunneks ja teaks ta võib alati Johannese poole pöörduda nii ööl kui päeval.

≈

Tüdruk astus autost välja ja vaatas maja. Uhke ka torniga, keskel trepp viis sisse. Laine võttis ta käevangu ja juhatas sisse. Sees oli väga avar, kõrged laed. Talle meeldis esialgu.

Talle tuli vastu Heli laia naeratusega ja kallistas „tere tulemast koju tagasi“ ütles ta ja astus tagasi.

„Tere tulemast ka minu poolt“ ütles noormess, kes oli Artur ja tema kolmas vend.

Aleksiina võõrastas neid, midagi nendes ei meeldinud talle.

„hei õeke“ tuli ka Rainer teda embama. Aleksiina oli rõõmus teda näha. Ka Andres tuli tervitama.

Tervitus tseremoonia läbi tehtud võttis Laine kiiresti ohjad enda kätte. „läheme me heliga näitame sulle su tuba“ võttes Aleksiina käevangu.

„jah“ ütles heli astudes kähku teisele poole „ma põen uudishimust kuidas sulle meeldib“ ütles ta oma lipitseva naeratusega.

Aleksiina tegi märkmed oma peas lipitsemine, see ei meeldinud talle neis kolmes. Andres ja Rainer on siirad ja ausad, need kolm aga lipitsesid.

Nad liikusid kolmekesi vasakul pool olevat treppi mööda ülesse.

„sa elad tornis, kas pole nii romantiline“ ütles Laine käsi kokku löödes.

Aleksiina naeratas nõrgalt.

„jah, minu arvates on ka romantiline“ nõustus Heli ema öelduga ja see võlts naeratus.

See hakkas juba ärritama Aleksiinat. Maj ei tundunud talle tuttav. Samuti ka tuba. Ta vaatas riidekappi ja tal jäi suu lahti. Kas tõesti ta kandis neid riideid.

Laine ja Heli vaatasid teda tähelepanelikult.

„Aitäh“ ütles Aleksiina naeratades. „Kas ma võiksin pikali hakata. Ma olen väsinud“ ütles ta istudes voodile ohates.

„Aga muidugi kallis“ ütles Laine. Suudles tüdrukut laubale ja lahkus lehvitades hüvastijätuks.

„Kui midagi vajad. Olen mina teises tornis“ ütles Heli ja lahkus samuti.

Aleksiina ohkas ja viskas pikali.

Kõlas koputus, mis pani ta võpatama.

„hei“ piilus ukse vahelt Rainer.

Aleksiina ohkas ja langes uuesti voodile. „kas nad on alati sellised“ küsis ta vennalt.

Rainer ohkas „kahjuks alati. Aga ära muretse sul oleme meie Andresega ja Johannes. Kuule peale seda kui sa ilmusid meie perre on ta muutunud. Kuigi ma olen temaga alati hästi läbi saanud. Ah ära pane tähele. Paistab, et olen ära pööranud.“

Aleksiina naeratas „siis ma pole üksi hull“. Nad naersid koos. Uksele koputati ja sisenes Andres, kes näis väsinud aga rõõmustas nähes teisi naermas

„Tore, et teil on lõbus“ ühinedes teistega voodil ohates.

„palju tööd, sa näed kohutav välja“ ütles Rainer.

„Jah. Ma olen veel normis. Isal on raskem“ ütles Andres.

Aleksiina tõusis küünarnukkidele „mis lahti? Teil on probleemid“ küsis ta.

„Ära muretse ütles talle“ vanem vend tõustes „kõik saab korda“ ja lahkus nukralt naeratades.

„Teil on probleemid“ küsis ta Rainerilt.

„Ma täpselt ei tea mis, aga probleemid on. Andres ja isa keelduvad rääkimast milles asi.“ Ütles ta püsti tõustes. „Sa pead puhkama, liiga palju emotsioone ei tee sulle head“ ja noormees lahkus.

Aleksiina vaatas ringi ja ta peab natukese puhkama siis näeb asju teise nurga alt.

≈

Aleksiina ärkas kui oli juba pime. Tal oli janu ja ka kõht oli tühi. Ta tõusis ja kuulatas maja oli vaikne. Ta proovib. Laskudes trepist vaatas ta ringi. Tulesid ei olnud ta süüdanud, kuna maja keskel asuvas toas olid maast laeni aknad ja õues oli kuu mis valgustas hästi. Ta kuulatas veel kord. Paremalt kostis mingit häält. Ta liikus ettevaatlikult selles suunas kuna seal asus köök. Uks oli irvakile ja ta piilus sisse. Akna juures vaadates sellest välja seisis Juhan. Ta paistis väga väsinud, selg kühmus õlad längus. Aleksiinale meenus poiste jutt muredest firmas.

Järsku Juhan pööras ringi, ta oli vist kuulnud Aleksiinat. „Tule ära karda“ kutsus ta tüdrukut ka naeratas väsinult.

Aleksiina lähenes „on teil kõik korras?“ küsis ta.

„Jah, ära muretse. Sinu töö on praegu terveks saada, muu pärast ära oma pead vaeva. Sa vist soovid süüa. Sa magasid ja me otsustasime sind mitte äratada õhtusöögiks“ mees vaatas Aleksiinat. „Tore et sa siin oled“ ja liikus külmakappi juurde.

„Mida sa soovid“ küsis ta tagasi vaadates tüdruku poole.

„Midagi millega vaeva pole vaja näha. Kell on palju ja ma ei taha tüli teha“ ütles tüdruk naeratades.

„sa ei tee mingit tüli“ ütles mees ja võttis paar kaussi välja.

Koridorist kostis samme, mõlemad pöördusid ukse poole. Sinna ilmus Rainer. Nähes neid tõsistena.

„mis on? mul läks kõht tühjaks“ ütles ta ühinedes külmakappi ukse ees mehega.

„vaene naine, kes su ükskord saab“ ütles mees naerdes.

Lõbusalt vesteldes sõid kõik kolm kõhud täis.

„Oh ma olen nüüd paks ja lai“ ütles Rainer ohates nõjatudes tooli eenile.

„ma olen nõus. Vaene naine kes su ükskord saab.“ Ütles Aleksiina naerdes.

„Ärge muretsege enne Andrest ma naist ei võta“ kuulutas ta sõrm püsti.

„Millega ma jälle hakkama sain“ ühines nende lõbusa seltskonnaga Andres, kes nägi natukese parem välja.

„Otsime sulle naist“ ütles Juhan.

„Kui Pille varsti sulle ettepanekut ei tee otsime sulle uue naise“ lisas Rainer naerdes ja vennale keelt näidates.

Vanem vend naeris selle peale ja katsetas nooremale kõrvakiilu anda.

„Milles mina olen süüdi“ küsis ta „nemad siin norisid mind vaese tulevase naise pärast“.

„kuna sa liiga palju sööd“ lisas vanem vend naerdes.

„see pole aus, kolmekesi ühe vastu. Muide enne pead sina abielluma alles siis saame meie Aleksiinaga seda teha, kus see enne nähtud et nooremad abielluvad enne vanemaid missugune häbi“ ütles Rainer Aleksiinale silma tehes.

Nad kõik naersid. Nii tore oli olla. Lõbusas tujus läks seltskond magama.

≈

„Kas tõesti muud võimalust ei ole“ küsis Johannes sammudes kabinetis edasi tagasi.

„Mul on kahku aga teist võimalust ei ole, muidu te kaotate firma ja see on Juhanile raske“ ütles advokaat.

„See murrab ta südame, kui ta teada saab“ ütles Johannes istude ohates advokaadi vastu.

„Palõts see on valus nähes oma lähedasi piinlemas aga ei saa midagi teha“ ütles vanamees.

„Ma saan sust aru teie perel pole see aasta kerge. Alguses Aleksiina ja nüüd see. Ma tean mida sa tunned tookord kui Aleksiina ja Viktor teda aidates viga said oleks ka minu süda murdunud. See poiss on kõik mis meil Nataljaga on. Meil endal lapsi pole aga me oleme mu õepoega kasvatanud nagu oma“ ütles nukralt advokaat.

„Jah, ka sinul ei olnud tol hetkel kerge. Kuidas poisil läheb?“ küsis ta.

„paraneb. Juba käib kepiga.“ Ütles rõõmsalt Palõtš.

„Tore.“ Ütles Johannes jäädes mõttesse.

„Mida me siis teeme? Ootame kuidas kõik areneb?“ küsis advokaat.

„Jah ja täielik valve kõigi üle. Nende neljaga ei tohi midagi juhtuda“ ütles Johannes tõsiselt.

„Ära muretse Viktori poisid on tasemel. Nad ei lase neil midagi juhtuda. Haiglas ju kõik toimis suurepäraselt.“ Ütles advokaat.

„Jah, aga ma ikkagi kardan nende pärast“ ütles ta.

„Kõik saab korda“ ütles advokaat ja lahkus.

Johannes tõusis uuesti püsti ja hakkas käima edasi tagasi mööda kabinetti. Jah mis ka ei juhtuks mõlemat pidi saaks poiss haiget aga seda ta ei soovi. Ta läks kamina ette kus olid fotod tema vennast ja vennanaisest.

„Ma teen kõik mis suudan“ ütles ta naise pilti paitades „kõik mis suudan“.

≈

Aleksiina ärkas välja puhanuna. Ta sirutas ennast voodis. Jalgades oli natuke valu. Pole viga varsti on ta täiesti terve, kui ainult mälu ja ta muutus nukraks. Aitab püsti varsti tuleb treener. Ta tõusis ja läks veeprotseduure tegema., peale seda avas kapi. Ei see ei ole võimalik et need on tema riided. Ta võttis paar tükki välja ja takseeris neid ei, ning pani tagasi. Võtis tugitoolis riided millega eile oli tulnud haiglast ja pani need selga. Ning laskus alla esimesele korrusele.

„Õudust, miks sa neid kannad. Kapis on korralikud riided“ hüüdis Heli tulles talle vastu poolel trepil.

„mulle ei meeldi need riided mis on kapis“ tunnistas Aleksiina „ma ei ole kindel et need on minu omad“

„Tüdrukud ärge vaielge. Ei meeldi Aleksiinale need riided pole midagi pärast treeningut läheme ostame teised“ ütles Laine emmates tüdrukuid.

„Nõus“ ütles Heli.

Millegi pärast see mõte Aleksiinale ei meeldinud „Vaatame“ ütles ta „kuidas ma ennast tunnen peale treeningut“ ja laskus treppist alla.

Selja taga ta kuulis kuidas need kaks jäid sosinal temast vaidlema. Las teevad mis tahavad, tema elab oma elu mõtles ta ja tuju tõusis.

≈

Treening oli raske. Iga kord teeb natukese rohkem kui eelmine kord see on hea aga raske. Ta langes ohates matile. Viko langes tema kõrvale ohates.

„nad lausa naudivad meie piinamist“ ütles Viko ka tema oli läbi. Ta oli alustanud enne tüdrukut ja lõpetanud nüüd temaga ühel ajal. Nad hingeldasid. Viko vaatas tüdrukut. Tüdruk oli täiesti muutunud sellest ajast kui nad esimest korda kohtusid tookord korvpallimatsil. Talle oli tehtud näooperatsioonid, oli pandud paika murtud roided ja käed jalad. Aga silmad olid samad, mis panid kõik unustama. Ta oli armumas sellesse tüdrukusse, aga sellega võib teekida probleeme arvestades tüdruku kahte venda kes on ta parimad sõbrad.

„Mis on“ küsis Aleksiina vaadates poissi murelikult. Poisil oli vajunud mõtetesse ja sama ajal selline imelik nägu peas.

„Kõik on korras“ ütles poiss.

„Hei“ kuuldus hõige.

Kõik vaatasid ukse suunas. Seal seisis Heli. Aleksiina ohkas „ma unustasin täiesti“ ütles ta.

„Mille“ küsis poiss aidates teda püsti, kuigi tema jalg oli halvemas seisus kui tüdruk.

„Ma pidin nendega poodi minema. Mu kapis on riided mis mulle ei meeldi. Nad väidavad, et need on minu. Ma kahtlen selles. Need on kindlasti Heli omad. Ainult tema saab midagi sellist kanda. Praegugi on tal midagi taolist seljas.“ Tüdruk keeras ohates ringi ja lehvitas Helile vastu. Ta annaks kõik et pääseda sellest poest käigust, huvitav miks? Nad ju pole temaga kordagi poes käinud. Ei lõpeta mõtlemine muidu teenid peavalu endale.

„Ma lähen käin duši alla ja siis olen valmis“ ütles ta Helile.

„Ma tulen ka värskendan ennast“ ütles ta järgnedes Aleksiinale.

Jõudes riietusruumi lükkas Heli Aleksiina vastu seina. Vanemal tüdrukul oli vihane nägu peas „Hoia eemale Viktorist. Tema ei ole sinu. Ta on minu ja varsti me pealegi abiellume“ ütles ta oma võlts naeratusega lõpus „On selge“ kordas ta uuesti lähenedes silmades vihane tuluke põlemas.

„Ja“ ütles Aleksiina nõrgalt. „Võib ma lähen duši alla“ küsis ta väriseva häälega.

„Mine, sa haised kohutavalt. Fu vaata et ei määri mu riideid ära“ hakkas kiiresti oma riideid pühkima.

Aleksiina kadus kiiresti duširuumi. Ta hingeldas, käed värisesid. Jumal ta peab pääsema siit, kuidas. Ta hoidis käes telefoni mille oli andnud Rainer. Esimene number oli tema oma. Aleksiina hakkas kirjutama sõnumit eelnevat pannud vee jooksma. Duši ruumist väljus ta juba rahulikult ja naeratas ettevaatlikult teda ootavale Helile.

Väljas autos ootas Laine. „Tore tüdrukud  nüüd shoppama“ sädistas ta. „Saame sulle Heli ehk midagi kihluseks selga vaadata.“ Rääkis ta rõõmsalt.

Aleksiinale see hästi ei meeldinud see nagu midagi oleks murdunud.

Poes sattusid Heli ja Laine kohe hasarti ning ei pannud Aleksiinat tähelegi. Tüdrukule tuli sõnum mobiilile Rainerilt „Kus sa täpselt oled?“. Aleksiina vastas täpsustades poe nimetust. Ta piilus kus asuvad naised need olid ta täiesti unustanud. Hetke pärast ilmus Rainer nokamütsi ja päikese prillidega. Ta viipas tüdrukule. Aleksiina hiilis välja ja siis pani koos Raineriga jooksu kaubanduskeskusest. Rainer osutas auto suunas, mis oli kohe ostukeskuse ukse ees. Autos istus Viko. Aleksiina nähes poissi jäi seisma.

„Ära peatu, kiiresti, me peame siit kaduma enne kui nad märkavad su kadumist“ ütles Rainer haarates tüdruku käest ja vedades teda autosse ise istudes rooli. Nad lahkusid kummide vilinal.

„Kuidas sina siia said?“ küsis ta Vikolt.

„Viko palus mind teda viia trenni ja pärast ära“ vastas poisi eest Rainer. Nad sõitsid linnast välja ja peatusid ühe söögikoha parklas.

„Räägi mis juhtus“ nõudis Rainer tõsiselt.

Aleksiina piilus Vikot.

„Ma sain su sõnumi ja näitasin ka Vikole“ ütles Rainer kähku.

„meil Heliga pole mitte midagi ja pole kunagi olnud“ ütles Viko.

„Ma võin seda kinnitada“ ütles Rainer „hoopis Heli lööb talle külge. Me oleme selle üle naljatanud, et aga asi nii tõsine on seda me ei osanud arvata.“ Ohkas ta.

„Mina tagasi ei lähe“ ütles Aleksiina.

„ma ei lasegi sind sinna ussipessa“ ütles Rainer. „minu juurde ka ei saa minna, nad hakkavad just sealt otsima“.

Viko vaatas neid kahte „aga kui minu juurde“ tegi ta ettepaneku.“ Minu juurest nad otsida ei oska ja sisse ka ei pääse valve on korralik“ Viko vaatas küsivalt neile kahel otsa.

Rainer oli üllatunud sellest ettepanekust ja vaatas uurivalt sõpra.

Aleksiina vaatas neid mõlemaid. Ta usaldas Vikot aga samas kartis.

„peale selle saab arst ja treener ka minu juures ilusti käia kuna meil on samad treenerid ja arst“ rääkis Viko edasi.

„Sul on õigus sinu juures on tal tõesti turvaline ja ta saab oma raviga jätkata“ ütles Rainer mõtlikult. „Mis arvad Aleksiina?“ pöördus ta õe poole.

„Hästi, aga ainult ajutiselt“ ütles tüdruk.

„Tore“ ütles Rainer naeratades, samas vaadates otsa sõbrale silmad tõsinesid. Poisid takseerisid korraks teineteist ja siis läks sõit edasi.

Viko elas poole tunni tee kaugusel linnast. Maja ümbritses kõrge aed ja tasemel turvasüsteem. Värvast sisse sõites avanes ilus pilt tee liikus natuke alla ja seal mere ääres paistis palk maja. Ei midagi suurt ega uhket. Kahe korruseline. Ees oli näha alumisel korrusel kaks akent mille vahel oli uks. Teisel korrusel oli rõdu näha. Ning maja taga oli meri. Maja ümbritsesid suured männid. Nii rahustav ja hubane.

„Palun“ kutsus Viko minnes longates kepile toetudes ees. Aleksiinal oli imelik näha seda pikka, sportliku meest kepiga lonkamas. Ta ajas mõtted eemale ja järgnes Vikole.

Rainer võttis ta käevangu ja nad sisenesid majja. Seest oli samamoodi tagasihoidlik ja hubane avatud köök koos suure toa ja kaminaga. Vastu jooksis neile suur must koer. Ta oli sõbralik neufandlandi tõugu. Olles tervitanud peremeest tuli ta uudistama külalisi. Aleksiina kummardus, et paitada koera, kui see ilusti limpsis ta nägu.

„Vau“ ütlesid poisid. „ta pole ühtegi naissoost isikut niiviisi tervitanud“

Aleksiina istus diivanile kamina ees. Viktor istus ohates kõrval olevasse tugitooli ja asetas jala väikesele järile.

„Ikka valus“ küsis Rainer istudes Aleksiina kõrvale diivanile.

„Jah, küll ta paraneb. See võtab lihtsalt aega. Nii nagu Aleksiinalgi“ ütles ta naeratades.

„Jah“ ütles ohates Rainer „kõik vajab aega. Pagan“ viimane oli telefonile. Ta näitas õele kes helistas.

Aleksiina kahvatus.

„Rahu, siit ei saa sind keegi kätte. Ma lähen. Viko tule saada mind natuke“ lehvitas õele ja väljus.

Viko noogutas Aleksiinale ja väljus.

„peameeles“ asus Rainer kohe asja juurde “kui temaga midagi juhtub ma ei tea mis ma sinuga teen“ ütles poiss sõrme viibutades.

„Rahu temaga ei juhtu siin midagi. Siin on turvaline.“ Rahustas teda Viko.

„ma mõtlesin seda, et sina midagi ei teeks mis murraks pärast mu õe südame“ ütles Rainer tõsiselt.

„Ma ei suudaks seda“ ütles Viko nukralt, ta sai aru, et sõber teadis tema tunnetest ta õe vastu.

„ma olen sind hoiatanud“ kordas Rainer ja istus autosse. Lehvitas hüvasti jätkuks ja oligi läinud.

Viko vaatas sõbrale järele. Mnjaa. Ta peab järjekorda võtma, et talle midagi teha. Treenerid ja dok juba tegid talle hoiatava peapesu. Aga siin on tüdrukul turvaline.

Ta pööras ringi ja sisenes majja. Aleksiina sügas koera, kes paistis kohe minevat nirvaanasse, endal nägu naerul. Viko muheles.

„Ma näitan sulle toa ja siis vaatame midagi hamba alla“ ütles ta ja liikus koridori poole ühtlasi näidates maja.

„Siit läheb trepp teisele korrusele kus on kolm tuba üks läbikäidav ja kaks mõlemas maja otsas koos rõduga. See siin saab olema sinu tuba“ näitas ta vasakul olevale uksele avades selle. „palun“

Toas oli suur aken ja kahe inimese voodi kohe ukse kõrval paremat kätt olid kapid edasi uks vannituppa, mis oli tänapäeva mugavustega.

„ma näitan edasi sulle maja“ kutsus ukse juures seisev Viko „et teaksid kus mis on“ Tüdruk järgnes talle

„Kohe vastas on minu magamistuba, kui midagi on hõika“ edasi paremal minu kabinett ja vasakul treeningu tuba.“ Nad jõudsid koridori otsas oleva ukseni. Viktor keeras võtit ja avas ukse. Seal oli veranda ja trepp miss viis alla randa. Vaade oli ilus.

„Sul on väga ilus maja. Selline hubane ja soe.“ Ütles tüdruk naeratades.

„Tänan, läheme sisse. Mina ei tea kuidas sina aga mina olen näljas“ ütles poiss lastes tüdruku ees sisse keerates ukse seljataga uuesti lukku.

„ma võin aidata süüa teha. Kuigi ma ei tea kas ma oskan“ ütles ta nukralt.

„Pole viga kohe saame teada katse eksitus meetodil“ ütles Viko lõbusalt silma tehes.

Tüdruk naeratas, nii kerge oli siin olla. Tuli välja et külmakapis oli Viko majapidaja juba kõik valmis teinud vaja ainult soendada. Seda Aleksiina oskas. Ta kamandas Viko istuma, et ta liiga palju oma haige jalale liiga ei tee. Ja kuidagi peab ju külalislahkuse eest ka tasuma. Tema majapidajanna on suurepärane kokk.

Viko tänas teda ja vabandas, et peab ta üksi jätma kuna tal on vaja tööasju teha kabinetis aga lubas ennast segada kui vaja.

Olles riistad pesnud ja pannud nad taldrikule nõrguma vaatas Aleksiina toas ringi. Siin ei olnud midagi erilist. Televiisorit ta vaadata ei tahtnud. Aga Viko kabinetis oli ta näinud raamaturiiulit see teda huvitas. Vikol oli uks avatud. Aleksiina koputas lahtisele uksele ja küsis “Kas tohib“

„ja palun“ vastas Viko arvutist silmad tõstes „saan ma millegigi aidata“

„ma tahtsin raamatuid vaadata, et midagi lugemiseks võtta“ ütles tüdruk küsivalt,

„Aga palun“ ütles poiss tõustes. „vaata rahulikult. Ma pean väljas käima meeste juures sina aga tunne ennast koduselt“ samal ajal helises poisil telefon. „tere päevast“ vastas ta telefonile ja jäi seisma „Jah ta on siin, muidugi saan anda. See on sulle, Johannes“ ütles ta ulatades telefoni tüdrukule „Kui lõpetad pane lauale osutas ta kirjutus laua suunas ja väljus.

„Jah ma kuulen“ vastas tüdruk telefonile

„tere pisike“ ütles Johannes „kuidas sa ennast tunned. Rainer just rääkis mis juhtus“

„tere, ma tunnen ennast hästi“ ütles ta vaadates riiulit.

„Mul on väga kahju, et niiviisi juhtus. Aga mul on heameel, et posid nii kiiresti ja hästi reageerisid. Viko juures on sul turvaline. Keegi sel sind ei tülita ja otsida ka ei oska, ning ei pääsegi. Ma siin mõtlesin, et saadan homme sulle telefoni, mida nemad igaks juhuks jälgida ei saa“

„ma ei usu, et see on vajalik“ ütles Aleksiina „ma ei vaja telefoni. Mul ei ole kellegile helistada“ täpsustas ta.

„Hästi, me peame siis sidet läbi Viktori. Sul on tõesti kõik korras“ küsis vanamees veelkord.

„Jah, just praegu valin siin raamatut lugemiseks.“ Kinnitas tüdruk.

„Hästi“ juba leebemalt ütles mees „me veel räägime“ ja lõpetas kõne.

Aleksiina vaatas telefoni ja muheles. Nii tore oli teada, et keegi su eest muretseb.

Ta asetas telefoni lauale ja vaatas veelkord riiulit tähelepanelikult. Talle hakkasid silma kolm raamatut, autoriks Aleks Blumthal. Ta võttis nad kätte ja vaatas neid. Oli selline imelik tunne ta vaatas raamaatute selgasid, nii nagu oli võtnud riiulist.

Teda katkestas Viko kes oli tagasi jõudnu “Lõpetasid Johannesega on kõik korras?“ küsi ta vaadates tüdrukut murelikult.

Tüdruk vaatas endiselt raamatu selgasid. Viktor kiikas raamatuid „need on doki raamatud, mu onu naise omad. Ta on Aleks Blumthali fänn ja on vist need siia unustanud“ poiss vaatas murelikult tüdrukut.

Aleksiina istus diivanile potsatades ja pööras raamatud ringi vaadates esimese kaant. Siis teise ja kolmanda. Ning uuesti esimest ta osutas kaanel olevale noorele naisele Natali, siis järgmisel raamatul olevale Kristiin. Viko vajus suu ammuli tüdruku kõrvale diivanile. Ta oli vastanud õieti. Siis osutas kolmandale Marinee. Vaatas Vikole otsa ja ta pilk läks selgeks.

„Need on minu sõbrannad. Kristiin, Marinee ja Natli.“ Ta vaatas ringi toas. „ma pean neile helistama“ ta hüppas püsti ja suundus laua asetatud mobiili poole.

Viko vaatas tüdrukut suurte silmadega.

Aleksiina juba valis numbrit „Viko, ei see olen mina Aleksiina ja ma olen elus ja terve kus ma olen. Viko juures“. Aleksiina põrnitses telefoni. „Nad lendavad“ ja istus Viko kõrvale.

„Sa tunned neid“ küsis ta ulatades poisile telefoni.

„Jah, nende kõrval on minu sõbrad Karlis, Tom ja Valentin“ ütles ta naeratades. „on sinuga kõik korras“ küsis ta murelikult tüdrukult“

„Ja, nii tore on kedagi mäletada“ ütles tüdruk rõõmsalt.

„Tore, siis ma lähen panen vee keema. Nad ju varsti lendavad kohale“ ütles ta naljatades ja suundus köögi poole. Poole tee peal ta peatus „me peaks sellest dokile teatama“ ütles ta.

„Ma peaks homme doktoriga kohtuma, kas peab täna“ küsis ta ja nägu mossis.

„Hästi see annab ka homseni oodata, aga kohe kui sul halvem hakkab helistan“ ütles ta kindlalt.

„Jes boss“ katus Aleksiina nalja teha.

Poiss naeris sellepeale ja läks edasi kööki.

Aleksiina vaata raamatuid ja naeratas. Ta polnud peamist öelnud mis talle oli veel meelde tulnud, see et tema ongi Aleks Blumthal nende kolme raamatu autor. Ta naeratas  emmates raamatuid ja langes sügvamale diivanile. Kui hea tunne see oli.

Siis aga ärkas ja kiirustas raamatud süles Vikole appi kööki.

Külalise lendasi sisse poole tunnipärast. Tüdrukud kallisatsid ja hõiskasid. Poisid vaatasid seda kõike muheledes pealt.

„me ei hakka teid segama“ ütles Viko „me läheme kabinetti“ ta kutsu poisid kaasa ja tüdrukud jäid üksi.

„Räägi, meid haiglasse ei lastud. Mis juhtus, kuidas sul läheb?“ küsisid tüdrukud.

„Mul alles natukese aega tagasi tuli meelde kes te olete. Mul on amneesia. Tänu nendele raamatutele“ ta osutas laual olevale kolmele raamatule.

„Amneesia“ vaatasid tüdrukud üksteisele otsa.

„Jah kuni tänaseni ei mäletanud, kes ma olen , kus ma elan. Seda ma ka vist ei mäleta. Ei tea“ ta võttis peast kinni see oli hakanud jälle valutama.

„Sinuga on kõik hästi“ küsis Marinee kes istus tema kõrval.

„Mu pea, jälle ta valutab. Nii kui katsun midagi meenutada on sellised peavalud.“ Ta toetas pea vastu diivani seljatuge ja ohkas.

„Võib-olla kutsuda poisid“ tegi Natali ettepaneku tõustes püsti.

„Ei palun lihtsalt istuge. Nii tore on nähe neid keda ma mäletan“ ütles Aleksiina nõrgalt naeratades.

„Meil on sind ka nii tore näha“. Tüdrukud kogunesid kokku diivanile.

„me nii muretsesime sinu pärast“ ütles Kristiin kallistades Aleksiinat.

„Oh et ma ei unusta, mitte kellegile et mina olen Aleks Blumthal nende raamatute autor“ ütles ta.

„Sina“ kostus ukselt Viko hääl. Tüdrukud pöördusid sinna. Poisid seisid suud ammuli.

„mnjaa“ kostus sealt.

„Ups“ tuli Aleksiina suust ja tal oli süüdlaslik ilme peas.

Viko lähenes „sina oled see autor“ küsis ta.

„Jah“ tuli vaikne vastus.

„Aga sellest mitte kellegile sõnakestki“ tõusis Natli püsti ja vibutas poiste ees ähvardavalt sõrmega, ise surmtõsine.

Poisid ehmusid tema tegevuse peale ning kiirustasid vanduma vaikida kui haud.

Marinee aga naeris seda vaatepilti nähes, varsti ka ülejäänud. Poisid ühinesid tüdrukutega istudes, kes kuhu aga peamiselt oma kalli kaas kõrval või süles.

„Mis siis edasi“ küsis Tom tõmmates Kristiini rohkem kaissu olles kuulnud tänastest sündmustest.

„Istume vaikselt. Ravime, teeme trenni“ ütles Viko.

„Ja tööd ka“ ütles Natali ulatades Aleksiinale sülearvuti.

„Jätta“ ütles talle Valentin kelle süles tüdruk istus „ta peab puhkama“

„Ei, see on tegelikult hea mõte. Viib mõtted mujale“ rõõmustas Aleksiina võttes arvuti vastu.

„Vaata, et sa üle ei pinguta“ hoiatas teda kõrval istuv Viko.

Seltskond lobises veel tühjast tähjast ja õige pea lahkus lubades ühendust pidada.

Oli juba õhtu ja ka Viko ning Aleksiin soovisid üksteisel head tööd ja läksid magama. Aleksiinale ei tulnud tükk aega und ta vähkres tükk aega kuni lõpuks uinus.

Viko oli magamistoa ukse lahti jätnud, et kuulda juhul kui Aleksiina vajab midagi. Lõpuks uinus ka tema. Ta ärkas karje peale. See tuli Aleksiina toast. Viktor tormas longates tema tuppa ja süütas tule. „Ei-ei“ karjus tüdruk. „Tasa- tasa“ katus teda rahustada Viko mõeldes kuhu ta mobiili pani, et dokile helistada. Tüdruk langes talle nuttes kaela „Ei-ei“ kordas ta läbi pisarate. Siis ennast poisist õlalt eemale lükates „mul tuli kõik meelde. See oli palgiveo auto“

„Tasa-tasa“ rahustas teda Viko „Nüüd saab kõik korda“ nende juurde tuli Bou poisis koer. „Too mobiil“ andis ta koerale käsu ise püüdes tüdrukut rahustada. Koer leidis kiiresti otsitu ja tõi peremehele. Ühe käega tüdrukut rahustades teisega numbrit valides helistas doktorile ja selgitas mis juhtus. Arst lubas kohe tulla ja soovitas tüdrukule anda juua. Õnneks elas Natalja Segejevna koos tema onuga lähedal nad olid varsti kohal.

Arst tegi Aleksiinale süsti, rahutuseks ja pani ta magama. Viko samal ajal istus onuga suures toas oodates tulemusi. Peagi ühines nendega dok.

„Mis juhtus“ nõudis ta kohe Vikolt vastuseid.

„Talle tuli midagi meelde“ ütles Viko ja osutas laual lebavatele raamatutele „esikaanel on tema sõbrannad. Nad käisid õhtul siin. Aga hommikul..“ noormees jutustas kuidas Aleksiina ta juurde sattus.

„Seda me juba teame kuidas ta siia sattus. Need kõik asjad võisid teda mõjutad. Hea küll mine teie magama ma välval Aleksiinat“ poiss tahtis protesteerida „sa pead magama, ka sina vajad tervenemiseks und“ ütles dok naeratades „marss“

„Ma vahetan su paaritunnipärast välja“ lubas ta abikaasa lükates enda ees poissi magamistoa poole.

Doktor ohkas ja suundus teisse magamistuppa, kus magas tüdruk. Ta paitas tema pead ja istus tugitooli ning asudes lugema juba teab mitmendat korda Aleks Blumthali raamatut.

≈

Aleksiina ärkas tundega nagu oleks teerulli alla jäänud. Ta ogas ja avas silmad. Te voodi serval istus doktor. Ta vaatas arsti imestusega ja siis meenus mis oli juhtunud öössel. Ta kangestus ja proovis meenutada. Silme eest jooksid läbi pildid avariist mille peale ta otsa ette tekkisid sügavad vaod. Edasi tuli vanemad, surnuaed ja kõik muud sündmused.

„kuidas sa ennast tunned“ küsis arst.

„Hästi“ ta püüdis tõusta aga pea käis ringi ja ta vajus tagasi voodisse.

„Tasa, tas, täna katsu pikali olla. Mida sa mäletad“ küsis ta murelikult.

„Kõik, kes ma olen, mis on minu aadress, millal olen sündinud kuu, päev aasta ja avariid“ ütles natukese vaiksemalt.

„Nüüd saab kõik korda“ ütles arst naeratades. „katsu nüüd hästi palju puhata“ lisas ta.

„Kuidas temaga on“ kuuldus ukselt. Seal seisis Viko. Aleksiina naeratas, tal oli meeles nende esimene kohtumine korvpallimatsil ja tema silmad.

„Kõik on hästi aga täna ta jääb voodisse“ ütles doktor rangelt. Ta tõusis ja suundus ukse poole, kus pööras ringi mida sa hommikusöögiks tahad.

„Võib pannkooke, nad lõhnavad suurepäraselt“ ütles Aleksiina nuusutades õhku.

„Ja millega“ küsis Viko.

„Vaarika moosiga“ tuli vastus.

Viko naeratas ja suundus köögi poole. Doktor järgnes talle. Viko toetas vastu letti ja ohkas.

„Ära muretse“ ütles naeratades Natalja Sergejevna „hullem on möödas“ ja patsutas noormeest turjale.

„Meie haige soovib pannkooke moosiga“ ütles ta Mariale nende majapidajannale.

„Ta ärkas“ küsis Palõts.

„Jah, ja nagu ma ütlesin Vikole hullem on möödas“ ütles ta suudeldes meest põsele „ja mulle ka pannkooke“ lisas ta Mariale.

„Aleksiina tahtis vaarikamoosiga“ lisas Viko.

„Vaadake et moosipärast kaklema ei lähe temaga. See on viimane purk“ ütles Maria ulatades kandiku pankookite moosi ja piimaklaasiga noormehele.

Viko lahkus vähehaaval köögist jättes oma kepi. Kui ta nii liikus ei olnud lonkamis näha. Ta on vaatas järele ja ohkas.

„Kõik saab korda“ ütles talle naine ja suudles teda.

„Jah ma arvan küll, et nüüd saab kõik korda“ kordas mees ja naeratas naisele.

Paar tundi hiljem lamas Aleksiina voodis ja vaatas lakke. Ta proovis kõike meenutada ja korrastad mõtteid aga tundis kuidas pea hakkas valutama. Ta sulges silmad ja ohkas.

„On kõik korras“ küsis Viko koputades lahtisele uksele. „Pea valutab, ma annan sulle tabletti.“ Pakkus ta.

„Ei, ma ei taha tablette. Kuule kus on eile Natali antud sülearvuti. Ma hoopis oleks arvutis see viib mõtted mujale“ ütles tüdruk.

„Kas see on hea mõte“ küsis noormees kahtlevalt.

„Palun“ tüdruk panid käed palveks kokku „palun-palun“.

„Hea küll aga kui pea hakkab hullemini valutama annad teada“ ütles poiss ja lahkus et tuua arvuti.

Tüdruk naeratas.

≈

Johannes istus pika laua otsas ja vaatas teisi. Paremal käel istus Andres, Rainer ja Artur. Vasakul Feliks finants osakonna pea. Teda vaadates Johannes ohkas. Edasi Feliksi kõrval Heli ja Laine. Ning laua teises otsas Juhan.

Johanese seljataga oli valges kitlis mees ja toa nurkades turvateenistuse täies vormis mehed.

„Ma tänan teid kõiki siia tulemast ja oma kallist aega raiskamas“ ütles Johannes.

„nagu teate“ jätkas ta „on meil tekkinud teatud nõudmised“ ta vaatas Felikis poole.

„Milleks need turvamehed“ küsis Laine õlgu judistades.

„Ema sa ikka ei saa aru, selleks et garanteerida meie turvalisus“ ütles nipsakalt Heli ajades nina püsti.

Üle laua kostis talle vastu naeruturtsatus vendade poolt.

Heli saatis nende poole oma terava pilgu.

„Rahu“ käratas Johannes. „need turvamehed on selleks, et tagada DNA näitude turvalisuse, et keegi meist ei teie ega mina saaks mõjutada tulemusi. Härra oli siin ju nõus sellega“ ta pöördus Felikis poole.

„Johannesel on õigus, aga võib-olla asuks asja juurde“ ütles ta.

„Milleks“ küsis Johannes „te ju kõik teate, et mul pole lapsi“ ütles ta nukralt ja väsinult. Ta oli väsinud. Kuu ajapärast jääb ta ilma oma firmast. Ta teadis, et onu teda toetab aga see oli väga valus. Ta oli selle firma nullist üles töötanud. Firma oli väärt miljoneid kui mitte miljardit. Aga rahal polnud tähtsust, see oli tema lapsuke võib öelda. Ta lootis selle firma kunagi Andresele jätta aga… Nüüd on nad seisus kus ta peab loobuma sellest. Ta saab üle anda firma ainult oma lihastele lastele aga neid tal kahjuks ei ole.

„Nii siis“ ütles mees kitlis astudes ettepoole „ma tulen ise igaühe juurde ja võtan selle pulgaga teie põsest limaskestalt proovi. Kõik on selge. Küsimusi on?“ mees vaatas ringi „siis alustame“.

Üks turvameestest, kes oli hoidnud ühte kasti astus ligi. Teadlane avas kasti olles eelnevalt pannud lateks kindad kätte. Ta astus iga perekonna liikme juurde ja võttis proovi, kirjutades igakord andmed proovile. Lõpetanud ta tänas ja lahkus koos turvameestega.

„Nii kuu ajapärast samal kellaajal kohtume uuesti“ ütles Johannes ja tõusis laua tagant ning lahkus.

≈

Olles arvutiga tööle hakanud kadusid ka peavalud. Kolme nädalaga ta sai asja lõpetatud ja saatis ära Natalile. Ta ohkas kergendatult oli tore jälle tööd teha. Ta vaatas toas ringi. Viktoril on väga hubane kodu. Tema mõtted katkestas telefon. Aleksiina vaatas numbrit ja naeratas.

„Sa ei ole veel alustanudki lugemist“ ütles ta naerdes.

„Muidugi ei ole. Mind on terve kuu kummitanud üks idee ja täna sai otsus küpseks saades sinult e-maili. Ma tahan, et sina oleksid seekordse raamatu kaanel.“ Natali kuulatas. Toru otsast kotis vaikust.

„Ma ei tea“ viimaks vastas Aleksiina „mulle ei meeldi sellised asjad sa ju tead“ ütles ta kaeblikult.

„Ära muretse nii kui nii keegi sind ära ei tunne“ ütles Natali, samas mõttes rõõmust hõisates tal oli plaan. Nimelt oli nende kaane piltidega üks huvitav asi. Mitte ainult kaanepiltidega vaid selle fotograafil oli mingi võime. Nimelt olles pildistanud inimesi koos - meest ja naist, kes pole abielus. Oli tulemuseks see, et need kaks varsti abiellusid üksteisega ja elasid väga õnnelikult.

Nüüd ta plaanis lasta teha foto Aleksiinast ja Viktorist. Ta hõiskas veel kord mõttes.

„Auu“ kuulis ta torust.

„jah“ vastas Natali kiiresti.

„Hästi ma teen seda aga kes on partner“ küsis ta.

„sa ju tead. Seda saab teada alles siis kui raamat ilmub ja toimub raamatu esitlus“ ütles Natali.

Aleksiina vandus, ta teadis seda reeglit aga ikkagi…. Ta vaatas mõtlikult sinnapoole kus asus Viktori kabinet, aga kui mõtles ta. Ei, raputas ata pead see oleks liiga hea.

Nad leppisid kokku millal ta tuleb ja lobisesid veel tühjast tähjast.

Telefoni ära pannes Aleksiina põrnitses veel mõnda aega enda ette. Teda äratas mõtetest Viktor.

„Johannes helistas“ ütles ta. „Ta ootab meid homme kella kümneks Juhani firma kontori nõupidamiste saalis. Kohalolek on kohustuslik.“ Lõpetas ta.

Aleksiina vaatas talle arusaamatult otsa „ma ei saa aru. Milleks mina pean sinna minema. Kas neil on asjad nii hullud?“ küsis ta.

„Neil on probleeme aga paistab, et vanamehel on mingi plaan. Ma arvan, et sa peaksid minema“ ütles noormees tõsiselt.

Aleksiina vaatas teda „seal on kogu pere kohal?“ küsis ta.

„Jah, aga sa ei pea midagi kartma. Ma tulen sinuga. Peale selle on ka Rainer, Andres kohal, ning ei tasu unustada ka vanameest. Tema aga nagu sa tead ei salli Lainet ja Helit silmaotsas.“ Ütles Viko olles Aleksiina ette põrandale põlvitanud.

Aleksiina vaatas Vikole otsa ja tundis kuidas sees midagi väga kerget ja õhulist. Viko kergitas end natuke ja suudles Aleksiinat. Tüdruk ei protestinud ja vastas suudlusele.

„Ma olen sellest unistanud esimesest kohtumisest peale“ ütles pärast Viko ja naeratas. Lõpuks oli asi liikuma hakanud. Aleksiina oli talle esimesest pilgust meeldinu. Ta oli ainus tüdruk, kes polnud proovinud ennast talle kaela määrida püüdnud. Ja nüüd paistab, et tunne oli vastastikune.

≈

Kui Aleksiina ja Viktor ning Rainer, kes oli neid oodanud all fojees, et koos minna koosolekule, ruumi sisenesid olid kõik juba kohal.

„Nii ma arvan, et me võime alustada“ ütles Feliks vaadates kohalolijaid.

Aleksiina vaatas ka kohal viibijaid. Andresel paistis väsinud aga võrreldes Juhaniga nägi ta palju parem välja. Juhan istus Johannese paremal käel. Tal olid õlad longus silmade all tumedad ringid.

Ega see lihtne pole kohe ta kaotab kõik. Juhan vaatas Johannesel otsa. Vanamees naeratas ja julgustas teda.

„Jah, mis siin enam venitada alustame“ ütles Heli olles ennast surunud vastu Feliksit ja vaatas teisi naeratades „kas te ikka näete mina olen võitjate poolel. Teie luuserid ei tea ega saa midagi“

Ka tema ema näitas ennast suursuguselt, ka tema peab ennast võidukaks.

„Missugune silmakirjalikus“ mõtles Aleksiina. Tal oli kahju oma vendadest ja Juhanist.

„Niisiis, nagu mäletate me võtsime kõigilt kuu aega tagasi DNA testi.“ Ütles Johannes.

Aleksiina  suust lipsas „mida?“ vaatas arusaamatult Johannesele otsa.

Andres kiirustas õele seletama, mis oli kuu aega tagasi tehtud.

Johannes jälgis neid kahte ja mõttes muheles.

„Nii paistab, et saame jätkata“ ütles ta kui Aleksiinale oldi kogu info jagatud.

„Testi tulemused on nüüd teada ja ma annaksin sõna spetsialistile.“ Ütles ta viibates mehele, kes eelmine kord võttis proovid.

Mees tõusis, köhatas ja alustas kasutades arvutit ja projektorit. Kõik vaatasid seinale, kuhu ilmus pilt.

„Nagu eelpool nimetatud võtsime kuu aega tagasi teilt proovid ja võrdlesime neid härra Juhani prooviga. Tema on meil X1. Lapsed on vastavalt soole X ja Y. Nagu tulemustest näete vastasid tulemustele kaks üks x ja üks y.“ Mees pidi oma ettekande katkestama.

Saalis tõusis sumin. Aleksiina nägi kuidas Artur ja Heli pilgutasid üksteisele silma. Laine oli haaranud Heli käest ja paistis väga rõõmustavat. Heli püüdis ema rahustada.

Juhan vaatas ainiti seinale ja siis Johannese poole „mida?“ küsis ta

„Ma palun rahu“ koputas Johannes oma kepiga laua peale.

Kõik rahunesid.

„Mul on poeg ja tütar“ küsis Juhan.

„Jah sul on poeg ja tütar“ ütles Laine talle ja osutas Helile ja Arturile, kes lehvitasid Juhanile.

Juhani näos peegeldus pettumus ja ta vaatas kiiresti Johannese poole.

Johannes muheles „see kord sa kaotasid Laine“ ütles ta naisele „palun jätkake“ lisas ta teadlasele.

„Ma nõustus härraga proua. Need kaks ei saa olla härra Juhani lapsed, kuna nagu näete tulemustest x ja y on identsed. Nad on kaksikud“ ütles teadlane.

„Mida!“ kostus saalist „see ei ole võimalik“ hüüdis Laine püsti karates.

Aleksiina olles seda kõike kuulnud vaatas Rainerile otsa. Ka Rainer vaatas teda. Nad pöörasid üheaegselt ja vaatasid Juhani poole. Ja kohtasid Juhani pilguga, kes vaatas neid.

Jälle koputas Johannes lauale kepiga. Samas sisenesid ruumi turvamehed.

„Ma juba ütlesin sulle ja ka hoiatasin sind Laine. See kord sa kaotasid. Ja enam ma sind ei kaitse vaid annan politseile üle kogu teie kamba. Ka teie Feliks, arvate et teie mahhinatsioonid jäävad märkamata. Teie vastu tunneb suurt huvi majanduspolitsei. Viige nad ära“ andis ta turvameestele käsu.

Turvamehed viisid Laine, Heli, Arturi ja Feliksi minema.

„Kuidas?“ küsis Juhan  seistes teiselpool lauda ja vaadates Johannese poole. Kohal olijad olid ümber istunud.

Johannes vaatas Juhanit. „Rita.“ Ütles ta ainult nime.

„Rita“ sosistas Juhan ja istus. Tema näos peegeldus suur kurbus.

„Sa pole teda unustanud.“ Ütles Johannes istudes mehe kõrvale.

„Ei. Ta oli mu suur armastus.“ Ütles ta kurvalt. „Aga kuidas“.

„Laine. Tema levitas neid kuulujutte tookord. Ajad olid teised, mis tänapäeval ja ta lahkus. Aga nad said uuesti kokku sünnitusmajas. Need kolm naist. Tookord juhtus haiguse puhang sünnitusmajas, mis lõppesid kahjuks imikute surmaga. Nii Laine beebi kui ka sinu kasuema beebi surid. Rita aga sünnitas kaksikud poisi ja tüdruku, ning suri ise sünnitades. Naised leppisid omavahel kokku ja Laine võttis poisi ning teine tüdruku.“ Lõpetas Johannes jutustuse.

„Tähendab meie ema on surnud“ küsis Rainer.

„Kahjuks jah“ ütles Johannes.

Juhan seisis akna all vaadates välja seljaga teiste poole.

„Ma arva, et Juhan näitab teile tema hauda.“ Ütles Johannes.

„Jah kindlasti“ ütles Juhan pöörates ennast ringi. „ma käisin ta matustel ja olen kogu aeg käinud ta haual. Aitäh sulle Johannes“ ütles Juhan kallistades vanameest.

≈

Õhtul istus kogu kampaania Rainer, Andres, Aleksiina, Viktor, Marinee, Kristiin, Natali, Tom, Karlis, Valentin Tommi isa baaris.

„Nagu tuhkatriinu lugu“ ohkas Marinee toetudes vastu oma poiss sõpra.

„Jah“ ohkasid ka teised tüdrukud „nii romantiline“.

„Kas Johannes tõesti lasi nad vabaks?“ küsis Aleksiina Andreselt.

„Jah, võttis  kohtult lähenemiskeelu“ vastas Andres.

„Aga ärge unustage homme on meil ka väga romantiline üritus“ ütles Natali kavalalt naeratades.

„Jah Aleks Blumthali uue raamatu esitlus“ ohkas Aleksiina.

„Jäta see saab olema lõbus“ ütles Natali sõbrannale.

„Ja-ja“ tuli mõru vastus.

Järgmise päeval kell üksteist oli raamatupood rahvast täis. Natali oli kutsunud ka Johannese ja Juhani. Vanamees vaatas uurivalt ringi. Ta oli lubanud Natalile tulla, kuna tüdruk ütles, et see on tähtis Aleksiinale. Kõik oli valmis esitluseks.

Ja šõu hakkas peale. Lavaks oli trepp kust esinejad laskusid alla. Tuletati meelde eelnevaid raamatuid, mida tutvustasid kaanel olevad inimesed. Esimest tutvustasid Natali ja Valentin, teist Tom ja Kristiin, ning kolmandat Karlis ja Marinee.

Aleksiina seisis lava taga ja muretses, õigemini palvetas „palun tee nii et  see oleks tema“

Tuli tema korda ja ta läks ülesse trepile ja seadis ennast valmis. Talle pakiti ümber kangas.

Natali kui kirjastaja tutvustas „Ja nüüd on mul au tutvustada teile Aleks Bulmthali uuemat raamatut, mille kaanel on autor ise. Aleks Blumthal!“ hüüdis ta ja kangas langes.

Aleksiina nägi enda kõrval Vikot. Noormees naeratas talle, suudles ja nad laskusid rahva ovatsioonide saatel treppist. Mõlemal pool treppi oli eemaldatud laual olevatelt raamatutele ka katted. Triumf missugune. Aleksiina nägi kuidas Johannes ja Juhan olid püsti tõusnud ning samuti hõiskasid ja plaksutasid.

„Ja nüüd“ iga paarikese juurde oli ilmunud abiline kandikuga millel oli kauss veega ja käsn. „veendumaks et see on ikka meie armastatus autor tuleb teha läbi üks protseduur“ ütles Natali. „Selleks vajate vett sooja ja hariliku pesu käsna millel üks pool on kare. On meil vabatahtlike“ küsis ta.

Soovijaid oli liiga palju. Ta valis välja neli.

„Ma näitan neljal välja valitul aga te kõik saate seda ise proovida peale temonstratsiooni.“

„Alustame. Kastate käsna vette, pigistate natuke vee välja ja nühite tagumist kaant“ Natali näitas ette ja kihi alt tuli välja uus kaas millel ilutses Aleksiina pilt.

Rahvas juubeldas.

Hiljem astus Aleksiina juurde Johannes ja Juhan.

„See on uskumatu. Sina ja kirjanik. Ma olen Aleks Blumthalist kuulnud oma majapidajannalt iga päev laus mitu korda päevas aga et see oled sina. See on suur üllatus“ ütles Johannes. Tal oli käes kõik neli raamatut. „Juba täna alustan lugemist“ lubas ta.