ROHUTIRTSU KIRJUTISED: UNENÄOD

ROHUTIRTSU KIRJUTISED: UNENÄOD:   Siin hakkan kirjutama oma unenägudest.

ESIMENE UNENÄGU: ÜLEMA TÜTAR

 

ÜLEMA TÜTAR

 

Aias laua ääres istusid neli meest, nad vaatasid eemal puu juures mängivaid lapsi. Poiss oli seitsmene ja tüdruk viiene. Tüdruk püüdis kõiges poisiga võrdne olla, kuid nüüd oli ta hädas. Poiss oli roninud puu otsas olevasse onni, mille needsamad mehed olid alles eile valmis ehitanud. Poiss narris teda ülevalt, sest tüdruk kartis kõrgust. Tüdruk oli mossis ja näitas poisile keelt.

Saabusid uued külalised, abielupaar väikese poisiga, kes nähes mängivaid lapsi kohe nende juurde jooksis, jooksu pealt hüüdes, „Viko ja Aleks pruut ja peigmees, Viko ja Aleks pruut ja peigmees!“

Mehed naersid. Üks vanem mees ütles lõbustatult, „Ma ei imestaks, kui need kaks suureks saades abielluvad.“ „Jäta oma naljad Platõtš, vara veel“ ütles tüdruku isa tõustes ja saabujaid tervitades. Saabunud mehelt küsis, „Kuidas tööjuures on?“

„Ülemus,“ vastas ta, „sa oled puhkusel, katsu mõneks ajaks need kurikaelad unustada.“ Seda öeldes püüdis samal ajal oma kätt naisele piha ümber panna. Naine astus võpatades eemale. Ülemuseks kutsutud mees kortsutas selle peale kulmu, ta oli oma naise õe peres toimuvaga kursis. Tal oli täna plaan sellel teemal vestelda. Märgates teise näos muutust, saabunu naeratas ja ütles, „Meil on jaoskonnas kõik kontrolli all, terves maakonnas on täielik vaikus, tundub, et kõik puhkavad nagu ülemuski.“ Astus ülemale lähemale ja patsutas õlale. „Siia tulles nägime ainult paari mustlast teepeal lonkimas.“ Seda öelnud hammustas kohe huulde sest selle peale olid ka teised püsti tõusnud. Tema naine oli läinud majja, lapsed seisid puu juures ja vaatasid täiskasvanuid. Kuulda oli ainult linnulaulu.

Naised tulid toast, igal ühel käes anum toiduga. Kõige eest tuli neist kõige vanem ja hüüdis meestele, „Nii mehed, koristage oma õllepudelid laualt, hakkame sööma. Meil lastega on kõhud tühjad.“ Mehed kiirustasid käsku täitma.

Samas kostus kaugel politsei auto sireenid. Kõigi tähelepanu pöördus hääle suunas. Hääl tuli ligemale ja varsti oli avatud väravatest näha auto, mis pidurite kriginal peatus. Autost väljus kiirustades politseinik, peatus au andes ülema ees ja sõnas midagi nii vaikselt, et ümbritsevad midagi ei kuulnud. Ülemuse nägu kivistus, „Lõuna jääb ära, üldhäire! Pange väravad lukku, meie läheme, ärge mitte kedagi sisse laske“, ta vaatas täidlase vanema mehe poole, „Relv on kaasas, jääte naisi kaitsma.“

Ülema juurde tuli tema naine, „Aksel mis juhtus?“ „Mirelle, kõik on korras, siin on turvaline, aga ärge siit kuhugi minge. Toimus mõrv, üksikasju ei tea, aga palun, kõik saab korda“. Ta vaatas naisele otsa, suudles ja lahkus. Ka teised kiirustasid minema jättes oma naistega hüvasti.

Lapsed jooksid emade juurde. „Ema“, hüüdis väike Aleks. Mirelle võttis tütre sülle ja naeratas tüdrukule, „Kõik on korras, issi pidi natukeseks tööle minema“.

„Hakkame sööma“, võttis ohjad enda kätte siia jäänud ainuke täiskasvanud mees, „Mul on kõht tühi ja kui ma õigesti mäletan, Natalja Sergejevna, väitsite ka teie sedasama natuke aega tagasi.“

„Täpselt Mihhailõtš,“ nõustub naine, „Sööma! Lapsed istuvad meiega“, ta viipab teistele. Kõik istuvad lauda. Mihhailõtši naine noomib meest, et too liiga palju ei sööks, vaid peaks meeles arsti ettekirjutus. Mees naerab selle peale, „Ära muretse, näed meil on siin lauas kolm arsti“. Ja suudleb naist, mille peale too lööb muheledes käega.

Väikene Viko küsib mehe käest, „Härra kohtunik, miks teie ei läinud?“ „Noormees, minu töö hakkab siis peale, kui Aleksi ja Aivari isad püüavad kurjategijad kinni ja koguvad kokku kõik tõendid.

„Jah ja siis tuleb Platõtš nendega sinu juurde“, vastab poiss õhinal. „Täpselt, sinu onu tuleb siis nende kõigega minu juurde kohtumajja. Nüüd aga söö, muidu ei kasva suureks ja ei saa Aleksiga abielluda“, torkab väike Aivar vahele. Naised hakkavad köhima, Natalja Sergejevna naerab, „Kas me oleme millestki ilma jäänud?“ Aleks lööb enda kõrval istuvale Aivarile ribidesse. Aivar lööb vastu. Nende emad püüavad neid rahustada. Viktor vastab tädi küsimusele, „Onu ütles, et kui me suureks kasvame abiellun mina Aleksiga“. Täiskasvanud naeravad selle peale. Kohtunik sasib väikese Viktori pead, teise käega silmadest naerupisaraid pühkides, „No mis sa ütled“.

 

Õhtu on juba käes, naised koos kohtunikuga istuvad laua taga, lapsed mängivad veidi eemal. Kõik on tõsised. „Huvitav kuidas neil läheb?“ tunneb Mirelle huvi. Natalja Sergejevna rahustab teda, „Kõik on korras, keegi pole veel helistanud“.

Samas koputatakse väravale, kuulda on naabrimuti Meeri häält, „Auu on siin keegi!?“ Kohtunik läheb väravale, „Mida sulle Meeri?“ „Oi, ma mõtlesin ,et teil on uudiseid, sädistab naine kõva häälega, metsas olevat tulistatud, lausa automaatidest“, jätkab ta sisenedes.

Mirella vaatab õele otsa. Natalja Sergejevna kallab mõlemale juua, „Võta joo. Kõik saab korda“. Meeri jätkab sädistamist, „Naabrimees rääkis, et lausa sõda pidi lahti olema“. „Rumal eit jää ometi vait, kas sa ei näe, et teised on siin murest murtud“, pahandab kohtunik. „Oi,“ haarab naine Mirelle käest, „andke andeks. Ega ma paha pärast, ma vana naine, andke andeks“, kahetseb naine. Mirelle naeratab „Pole viga“. Samas on aia tagant kuulda mehe häält, kes hõikab Meerit. „Vanamees, pean minema. Andke andeks, tahtsin lihtsalt teada mis toimub. Tulen, tulen!“ hõikab ta mehele. Mees pahandab, „Kus sa kolad, selline aeg ja sina siin külapeal, marss koju“.

„Võib-olla, läksid nad selle tulistamise tagajärgi uurima. Tulistamine oli enne seda kui nemad kohale jõudsid“, rahustas kohtuniku naine. „Hakkab juba pimedaks minema, lastel on aeg magama minna“, võtab järjekordselt juhtimise üle Natalja Sergejevna kui ehtne perenaine. „Jah“, ärkavad mõtetest Mirelle ja Mariella, õed hõikavad oma lapsi, „Aitab, korjake mänguasjad kokku ja pesema“. „No natukene veel, emme!“ Algab igaõhtune rituaal, kus lapsed manguvad aega juurde ja emad keelitavad neid lõpetama. Varsti on lapsed toas, õue on jäänud kohtunik koos naisega. Kohtunik küsib, „Mis sa asjast arvad Irina?“ Naine ohkab, „Ma väga loodan, et nad ei sattunud tulevahetusse. „Ma loodan ka“, embab mees naist.

 

Mirelle lamab tütre kõrval voodis. Und tal, ei tulnudki. Kell on kolm, varsti hakkab valgemaks minema. Kesköö paiku oli õemees oma perele järgi tulnud. Temalt midagi välja pressida ei õnnestunud, ta oli huuled kõvasti kokku surunud ja ainult nohises, aegajalt naist ja poega tagant kiirustades. Nüüd aga lamas Mirelle siin, kuulatades igat krõpsatust. Ta oli oma mehe pärast mures. Ta teadis väga hästi kellega ta abiellus, ei ole päevagi sellest kahetsenud. Ta armastas oma meest ja ka mees armastas teda. Neil oli vahva väike tütar, kes praegu rahulikult ta kaisus kerra tõmbunult nohises. Mõtted läksid uuesti õe peale. Õde oli temast vanem, abiellunud aasta hiljem ja ka laste vanused oli neil aastase vahega. Õde ei olnud õnnelik. Mees oli vägivaldne vaatamata sellele, et ta oli võimuesindaja. Õde oli tihti koos väikese pojaga nende juures varju otsinud. Mirelle perel oli seetõttu kahekordne koormus, kuna õe mees oli tema Akseli asetäitja. Kunagi olid nad olnud Akseliga sõbrad ja koos koolis käinud. Aga tõus karjääriredelil oli õe mehe muutnud uhkeks, võimuahneks ja kodus vägivaldseks. Õde plaanis mehe juurest ära minna, nad olid seda kõike kahekesi koos plaaninud, nüüd ootasid ainult sobivat hetke.

Järsku kostus ta kõrvu vaikne kobin, seejärel tasane koputus uksele. Uks avanes, „Mirelle“ sosistas mees, „ära tuld põlema pane“, hoiatas ta, kui naine oli kutsele vastanud. „Mis toimub?“ küsis naine tasakesi tõustes, et mitte tütart äratada. „Me peame kohe lahkuma ja teid kahte varjupaika viima“, ütles mees sosinal samal ajal naist emmates. „Meid?“ rõhutas naine, „aga sina, mis juhtus?“ Siis märkas naine kuidas mees tema embuses võpatas. „Sa oled haavatud? Sind tulistati? Meeri rääkis tulevahetusest metsas. Andrei ka midagi ei rääkinud!“

„Meid rünnati kohe kui siit lahkusime, ühe mehe saime kätte. Ta tunnistas, et oli palgatud, et tappa mind ja nimekirjas oli ka pere. Ma viin teid sinu vanaisa juurde, ma leppisin temaga juba kokku. Teil Aleksiga on seal turvaline. Mina pean tagasi tulema, peame leidma selle, kes nad palkas ja teada saama, kelle elu võib veel ohus olla. Mirelle korjas kähku asjad kokku. Aksel võttis voodist tasakesi tütre, mähkides ta tekki ja nad hakkasid majast väljuma. Ükski tuli ei põlenud. Koridoris kohtasid nad Plaõtšit ja Natalja Sergejevnat koos asjade ja unise Viktoriga käeotsas. „Vaiksemalt“, sosistas kohtunik, kes ootas väljas. Vaikselt jäeti üksteisega hüvasti.

JÄRG

Autos sõites ütles Mirelle, „Mina tulen sinuga tagasi“.

„Ei ja see ei kuulu arutamisele“, vastas mees. „Teie Aleksiga olete kõige kallimad, mis mul on“. Mees võttis naise käe ja suudles seda. „Ma ei elaks seda üle, kui teie kahega midagi juhtuks“.

„Mina ka ei kujuta ette elu ilma sinuta, lahusolek hirmutab mind. Jätame Aleksi vanaisa juurde ja ma tulen sinuga tagasi, seda enam, et sa oled haavatud ja vajad ravi“. Ei jätnud naine järele.

„Aleksil on vanaisa juures turvaline, seal pidi olema lasteaed ja kool. Ema rääkis. Seal on täiesti normaalne elu. Kui välja jätta asjaolu, et see on vangla ja su vanaisa on eluaegne vang.“

„No, sa ju ütlesid seal on turvaline.“

„Jah, selles olen ma kindel, seal ei puutu teid keegi“. Paari tunnipärast jõuti kohale. Hoone oli vanaaegne kindlus.

„Meil on vaja natuke jalgsi käia“, ütles mees. Ta oigas, õlg andis tunda.

„Mina võtan tüdruku, sina võta kott.“ Sama ajal ärkas tüdruk.

„Emme, kus me oleme“. Emme naeratas „Me läheme minu vanaisale külla, sa ju mäletada teda.

„Ja,“ elavnes tüdruk, „ta kinkis mulle selle,“ ja näitas kaelas rippuvat kaelaehet.

Nad hakkasid minema, möödudes kindlusest ja minnes edasi mere randa ja veel edasi. Tunni ajapärast nägid varemeid ja selle lähedal inimesi. Vana, hõikas tüdruk ja hakkas ema süles siplema. Mirelle pani tütre maha ja tüdruk jooksis varemete poole, kust talle jooksis vastu vanem mees. Mirelle võttis mehelt koti ja vaatas talle murelikult otsa.

„Kõik on korras,“ naeratas mees talle rahustavalt. Mirelle vanaisa oli kuuekümnendates, oma aastate kohta väga heas vormis mees. Ta oli vangi sattunud nelikümmend aastat tagasi, sellesse samasse kindlusesse, millest perekond oli just möödunud. See vangla oli juba üle kümne aasta suletud. Aga vanaisa elas nüüd vanglast eemal vanade varemete all olevates katakombides. Seal elasid, kõik endised vangid ja vanaisa oli nende juht. Nagu ta lapselapsele rääkis oli ta kuningate kuningas.

 Mirelle muretses mehe pärast. Mees oli kahvatu. Ta palus vanaisalt, esmaabi pakki. Vanaisa vaatas Akselit, „Läheme alla on kõik vajalik olemas“. Ta viipas oma kaaslastele ja kõik laskusid maa-alla. Aleks oli põnevil, tema ei pannud midagi sellist enda ümber tähele. Mirelle oli mõttes selle eest tänulik. Paistis, et ka vanaisa taipas seda ja suhtles aktiivselt väikese tüdrukuga, rääkides talle oma elukohast ja selle asukatest.

Alla jõudes sisenesid nad hästi suurde ruumi, see oli linnaku keskväljak. Mille olid ühes servas väliköögi juures olid pikad lauad söögiaegadeks. Täielik väike linn. Seal oli mehi, naisi ja lapsi. Neile tuli vastu Mirella vanaema, kes nad koos Akseliga juhatas vasakut kätt olevasse hoonesse. Need olid vanaisa ja vanaema eluruumid. Väike Aleks kippus välja, ta tahtis minna teiste laste juurde. Mirelle ütles vanaisale, „Minge, parem kui ta ei näe seda, mis isaga on“. Ja juba oli Aleks väljas. Vanaisa kiirustas talle järele.

Mirelle aitas mehe istuma ja võttis talt verest läbi imbunud särgi seljast. Ta kahvatus vaadates mehe selga. „Kõik on korras, see läks puhtalt läbi“ rahustas teda mees. Poisid panid sideme peale. Mirelle lõikas sideme katki ja vaatas haavad üle, tõesti läbiv haav. Õiges kohas, ei süda, ega kopsud ei saanud kannatad. Ta ohkas kergendatult. Puhastas haava ja sidus uuesti kinni. „Te peate sööma“, ütles vanaema sidemeid koristades.

„Nii, käed puhtaks ja sina mine vaata, kus su tütar ja minu mees on. Ära karda meie elanikud sind ei puutu“. Ütles vanaema, suunates Mirellat köögi poole. Aksel vaatas naistele järele ja väljus platsile. Ta nägi eemal Andrest, kes viipas teda lähemale. Aleks mängis teiste lastega seal lähedal.

„Kuidas ennast tunned?“ küsis Andres.

„Parem“, vastas Aksel. Ta tervitas teisi seal seisvaid mehi. Seal oli tohutut kasvu mees, nimega Kalju, kelle naine oli sealse linnaku kooliõpetaja. Teiseks meheks oli Andresega sama vana muhe habemik Vello ja viimane Akseli vanune vilavate silmadega küürakas Valeri.

„Ma siin kuulasin, peale sinu kõnet, veidi maad, keegi ei tea mitte midagi,“ ütles Andres murelikult, „aga me uurime edasi“.

„Aitäh“, ütles Aksel ja naeratas. Ta oli tänulik sellele vanale mehele, kes oli olnud viivitamatult nõus võtma ta pere oma kaitse alla.

„Mirielle ei soovi jääda, ta tahab minuga tagasi tulla, aidake talle auk pähe rääkida, et ta siia jääks“

„Ma juba ütlesin, ma tulen sinuga, vanaema ootab sööma“. Mirellae oli märkamatult lähenenud.

„Emme, emme“, jooksis väike Aleks ema juurde, „mul on kõht tühi“.

„Lähme siis, vanaema juba ootab meid sööma.“ Ta võttis tütre käekõrvale ja suundus maja poole, mehed järgnesid neile.

 

Peale sööki sättisid Aksel ja Mirelle tagasiteele. Mirelle oli keelitamistele kurt, ta oli otsustanud jääda oma mehe kõrvale. Lapsest lahkus, pisar silmas. Andres lubas, et kui kuuleb midagi atentaadi kohta, annab kohe teada.

Nii jäi väike Aleks Andrese ja Maria juurde. Kui nad oleks vaid teadnud, et kohtuvad alles viie aasta pärast.

Aleks kasvas vanavanemate juures. Siin leidis ta endale sõbranna Marinee. Nad olid ühevanused. Aleks oli tumeda peaga ja Marinee heledama peaga. Nad olid lahutamatud, tehes kõike koos. Ka kooli läksid nad koos. Ikka siinsamas vanaisa kuningriigis. Elu oli seal tõesti turvaline.

Tema õpetaja, Kalju naine Adele oli imelik, aga suurepärane õpetaja, lapsed jumaldasid teda. Õpetaja imelikus seisis tema vahest toimuvates haigushoogudes. Aga lapsi ta hoidis ja võitles nende pärast, ei lasknud mitte kellelgi lapsi halvasti kohelda. Nii mõnigi kes lastest möödudes vaatas neid mitte nii nagu naisele meeldis võis lõpetada halvasti. Neid päästis ainult Kalju, kes suutis naist rahustada. Kannatanu aga tegi kiiresti sääred et päästa oma nahka.

≈

Aleksi kümnendal sünnipäeval tulid tema vanemad talle järele. Aleks oli neid väga igatsenud. Nad olid suhelnud kirja teel ja nüüd viimaks kohtusid üle pikaaja. Ema nuttis ja Aleks hoidis kõvasti tast kinni. Seda nähes ütles isa, „Ära karda Aleks me tulime sulle järele, viime su koju“. Aleks hüppas hõisates isale kaela. Peale sünnipäevapidu nad lahkusid.

Kohanemine uue eluga, koos ema ja isaga läks hästi. Ta käis koolis. Suvel olid maal, kus oli ka tädipoeg Aivar ja Viko kellega käis jätkuvalt võitlus.

 

       ≈

Täna on põhikooli lõpupidu. Ta keerutas viimast korda koolimaja garderoobis peegli ees. Kuuldes ema hüüdu tegi oma peegelpildile silma ja jooksis trepist ülesse. Seal olidki ema koos isaga, isa oli erariides, „Tore“. Tema klassikaaslased muutusid närviliseks, kui ta papsi vormis nägid. Teistele tähendas ta miilitsa ülemat, temale aga lihtsalt isa.

Aga tegelikult tahtis ta väga maale, et näha Vikot. Eelmisel suvel kohtusid nad alles suve lõpu viimsel nädalal ja olid kirja teel suhelnud terve aasta. Aivar aina noris teda, aga tüdruk oli otsustanud, „Küll ma talle tagasi teen, kui ta omale tüdruku leiab, kui keegi üldse teda tahab.“

 

UNENÄOD

 

Siin hakkan kirjutama oma unenägudest.