Aias
laua ääres istusid neli meest, nad vaatasid eemal puu juures mängivaid lapsi.
Poiss oli seitsmene ja tüdruk viiene. Tüdruk püüdis kõiges poisiga võrdne olla,
kuid nüüd oli ta hädas. Poiss oli roninud puu otsas olevasse onni, mille needsamad
mehed olid alles eile valmis ehitanud. Poiss narris teda ülevalt, sest tüdruk
kartis kõrgust. Tüdruk oli mossis ja näitas poisile keelt.
Saabusid
uued külalised, abielupaar väikese poisiga, kes nähes mängivaid lapsi kohe
nende juurde jooksis, jooksu pealt hüüdes, „Viko ja Aleks pruut ja peigmees,
Viko ja Aleks pruut ja peigmees!“
Mehed
naersid. Üks vanem mees ütles lõbustatult, „Ma ei imestaks, kui need kaks
suureks saades abielluvad.“ „Jäta oma naljad Platõtš, vara veel“ ütles tüdruku
isa tõustes ja saabujaid tervitades. Saabunud mehelt küsis, „Kuidas tööjuures
on?“
„Ülemus,“
vastas ta, „sa oled puhkusel, katsu mõneks ajaks need kurikaelad unustada.“
Seda öeldes püüdis samal ajal oma kätt naisele piha ümber panna. Naine astus võpatades
eemale. Ülemuseks kutsutud mees kortsutas selle peale kulmu, ta oli oma naise
õe peres toimuvaga kursis. Tal oli täna plaan sellel teemal vestelda. Märgates
teise näos muutust, saabunu naeratas ja ütles, „Meil on jaoskonnas kõik
kontrolli all, terves maakonnas on täielik vaikus, tundub, et kõik puhkavad
nagu ülemuski.“ Astus ülemale lähemale ja patsutas õlale. „Siia tulles nägime ainult
paari mustlast teepeal lonkimas.“ Seda öelnud hammustas kohe huulde sest selle
peale olid ka teised püsti tõusnud. Tema naine oli läinud majja, lapsed seisid
puu juures ja vaatasid täiskasvanuid. Kuulda oli ainult linnulaulu.
Naised
tulid toast, igal ühel käes anum toiduga. Kõige eest tuli neist kõige vanem ja
hüüdis meestele, „Nii mehed, koristage oma õllepudelid laualt, hakkame sööma. Meil
lastega on kõhud tühjad.“ Mehed kiirustasid käsku täitma.
Samas
kostus kaugel politsei auto sireenid. Kõigi tähelepanu pöördus hääle suunas.
Hääl tuli ligemale ja varsti oli avatud väravatest näha auto, mis pidurite
kriginal peatus. Autost väljus kiirustades politseinik, peatus au andes ülema ees
ja sõnas midagi nii vaikselt, et ümbritsevad midagi ei kuulnud. Ülemuse nägu
kivistus, „Lõuna jääb ära, üldhäire! Pange väravad lukku, meie läheme, ärge mitte
kedagi sisse laske“, ta vaatas täidlase vanema mehe poole, „Relv on kaasas,
jääte naisi kaitsma.“
Ülema
juurde tuli tema naine, „Aksel mis juhtus?“ „Mirelle, kõik on korras, siin on
turvaline, aga ärge siit kuhugi minge. Toimus mõrv, üksikasju ei tea, aga
palun, kõik saab korda“. Ta vaatas naisele otsa, suudles ja lahkus. Ka teised
kiirustasid minema jättes oma naistega hüvasti.
Lapsed
jooksid emade juurde. „Ema“, hüüdis väike Aleks. Mirelle võttis tütre sülle ja
naeratas tüdrukule, „Kõik on korras, issi pidi natukeseks tööle minema“.
„Hakkame
sööma“, võttis ohjad enda kätte siia jäänud ainuke täiskasvanud mees, „Mul on
kõht tühi ja kui ma õigesti mäletan, Natalja Sergejevna, väitsite ka teie sedasama
natuke aega tagasi.“
„Täpselt
Mihhailõtš,“ nõustub naine, „Sööma! Lapsed istuvad meiega“, ta viipab teistele.
Kõik istuvad lauda. Mihhailõtši naine noomib meest, et too liiga palju ei sööks,
vaid peaks meeles arsti ettekirjutus. Mees naerab selle peale, „Ära muretse,
näed meil on siin lauas kolm arsti“. Ja suudleb naist, mille peale too lööb muheledes
käega.
Väikene
Viko küsib mehe käest, „Härra kohtunik, miks teie ei läinud?“ „Noormees, minu
töö hakkab siis peale, kui Aleksi ja Aivari isad püüavad kurjategijad kinni ja
koguvad kokku kõik tõendid.
„Jah
ja siis tuleb Platõtš nendega sinu juurde“, vastab poiss õhinal. „Täpselt, sinu
onu tuleb siis nende kõigega minu juurde kohtumajja. Nüüd aga söö, muidu ei
kasva suureks ja ei saa Aleksiga abielluda“, torkab väike Aivar vahele. Naised
hakkavad köhima, Natalja Sergejevna naerab, „Kas me oleme millestki ilma
jäänud?“ Aleks lööb enda kõrval istuvale Aivarile ribidesse. Aivar lööb vastu.
Nende emad püüavad neid rahustada. Viktor vastab tädi küsimusele, „Onu ütles,
et kui me suureks kasvame abiellun mina Aleksiga“. Täiskasvanud naeravad selle
peale. Kohtunik sasib väikese Viktori pead, teise käega silmadest naerupisaraid
pühkides, „No mis sa ütled“.
Õhtu
on juba käes, naised koos kohtunikuga istuvad laua taga, lapsed mängivad veidi
eemal. Kõik on tõsised. „Huvitav kuidas neil läheb?“ tunneb Mirelle huvi.
Natalja Sergejevna rahustab teda, „Kõik on korras, keegi pole veel helistanud“.
Samas
koputatakse väravale, kuulda on naabrimuti Meeri häält, „Auu on siin keegi!?“
Kohtunik läheb väravale, „Mida sulle Meeri?“ „Oi, ma mõtlesin ,et teil on
uudiseid, sädistab naine kõva häälega, metsas olevat tulistatud, lausa
automaatidest“, jätkab ta sisenedes.
Mirella
vaatab õele otsa. Natalja Sergejevna kallab mõlemale juua, „Võta joo. Kõik saab
korda“. Meeri jätkab sädistamist, „Naabrimees rääkis, et lausa sõda pidi lahti
olema“. „Rumal eit jää ometi vait, kas sa ei näe, et teised on siin murest
murtud“, pahandab kohtunik. „Oi,“ haarab naine Mirelle käest, „andke andeks.
Ega ma paha pärast, ma vana naine, andke andeks“, kahetseb naine. Mirelle
naeratab „Pole viga“. Samas on aia tagant kuulda mehe häält, kes hõikab Meerit.
„Vanamees, pean minema. Andke andeks, tahtsin lihtsalt teada mis toimub. Tulen,
tulen!“ hõikab ta mehele. Mees pahandab, „Kus sa kolad, selline aeg ja sina
siin külapeal, marss koju“.
„Võib-olla,
läksid nad selle tulistamise tagajärgi uurima. Tulistamine oli enne seda kui
nemad kohale jõudsid“, rahustas kohtuniku naine. „Hakkab juba pimedaks minema,
lastel on aeg magama minna“, võtab järjekordselt juhtimise üle Natalja
Sergejevna kui ehtne perenaine. „Jah“, ärkavad mõtetest Mirelle ja Mariella,
õed hõikavad oma lapsi, „Aitab, korjake mänguasjad kokku ja pesema“. „No natukene
veel, emme!“ Algab igaõhtune rituaal, kus lapsed manguvad aega juurde ja emad
keelitavad neid lõpetama. Varsti on lapsed toas, õue on jäänud kohtunik koos
naisega. Kohtunik küsib, „Mis sa asjast arvad Irina?“ Naine ohkab, „Ma väga
loodan, et nad ei sattunud tulevahetusse. „Ma loodan ka“, embab mees naist.
Mirelle
lamab tütre kõrval voodis. Und tal, ei tulnudki. Kell on kolm, varsti hakkab
valgemaks minema. Kesköö paiku oli õemees oma perele järgi tulnud. Temalt
midagi välja pressida ei õnnestunud, ta oli huuled kõvasti kokku surunud ja
ainult nohises, aegajalt naist ja poega tagant kiirustades. Nüüd aga lamas Mirelle
siin, kuulatades igat krõpsatust. Ta oli oma mehe pärast mures. Ta teadis väga
hästi kellega ta abiellus, ei ole päevagi sellest kahetsenud. Ta armastas oma
meest ja ka mees armastas teda. Neil oli vahva väike tütar, kes praegu
rahulikult ta kaisus kerra tõmbunult nohises. Mõtted läksid uuesti õe peale.
Õde oli temast vanem, abiellunud aasta hiljem ja ka laste vanused oli neil aastase
vahega. Õde ei olnud õnnelik. Mees oli vägivaldne vaatamata sellele, et ta oli
võimuesindaja. Õde oli tihti koos väikese pojaga nende juures varju otsinud.
Mirelle perel oli seetõttu kahekordne koormus, kuna õe mees oli tema Akseli
asetäitja. Kunagi olid nad olnud Akseliga sõbrad ja koos koolis käinud. Aga tõus
karjääriredelil oli õe mehe muutnud uhkeks, võimuahneks ja kodus vägivaldseks.
Õde plaanis mehe juurest ära minna, nad olid seda kõike kahekesi koos plaaninud,
nüüd ootasid ainult sobivat hetke.
Järsku
kostus ta kõrvu vaikne kobin, seejärel tasane koputus uksele. Uks avanes, „Mirelle“
sosistas mees, „ära tuld põlema pane“, hoiatas ta, kui naine oli kutsele
vastanud. „Mis toimub?“ küsis naine tasakesi tõustes, et mitte tütart äratada. „Me
peame kohe lahkuma ja teid kahte varjupaika viima“, ütles mees sosinal samal
ajal naist emmates. „Meid?“ rõhutas naine, „aga sina, mis juhtus?“ Siis märkas
naine kuidas mees tema embuses võpatas. „Sa oled haavatud? Sind tulistati?
Meeri rääkis tulevahetusest metsas. Andrei ka midagi ei rääkinud!“
„Meid
rünnati kohe kui siit lahkusime, ühe mehe saime kätte. Ta tunnistas, et oli
palgatud, et tappa mind ja nimekirjas oli ka pere. Ma viin teid sinu vanaisa
juurde, ma leppisin temaga juba kokku. Teil Aleksiga on seal turvaline. Mina
pean tagasi tulema, peame leidma selle, kes nad palkas ja teada saama, kelle
elu võib veel ohus olla. Mirelle korjas kähku asjad kokku. Aksel võttis voodist
tasakesi tütre, mähkides ta tekki ja nad hakkasid majast väljuma. Ükski tuli ei
põlenud. Koridoris kohtasid nad Plaõtšit ja Natalja Sergejevnat koos asjade ja
unise Viktoriga käeotsas. „Vaiksemalt“, sosistas kohtunik, kes ootas väljas. Vaikselt
jäeti üksteisega hüvasti.
JÄRGNEB.....
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar