NÕUNIK

Annika vaatas kahte noort tüdrukut, kelle tähelepanu oli haaranud kleidid poes. Talle siin ei meeldinud. Esiteks oli kõik liiga kallis, teiseks need ei vastanud tema stiilile.

„Milleks uusi riideid osta sellele peole“ küsis ta.

Tüdrukud vaatasid teda nagu segast.

„Ma tulen nende samadega. Te ju ütlesite et see ei ole midagi ametlikku“, vaatas ta tüdrukutele otsa, üks kulm küsivalt üles tõstetud.

Blondiin pärisnimega Irina kohendas oma soengut ja vaatas Annika pealaest jalataldadeni. „Oled sa kindel et lähed nende riietega.“ Küsis ta. Tema sõbranna mühatas ja pööras selga ning süvenes uuesti kleidi valimisse.

„Vabandust aga ma ei arva, et on mõtet raisata raha sellele“ ütles Annika. „Ja sinu riietel pole ka midagi viga. See on ju täiesti uus. Sa alles hommikul võtsid sildi küljest“. Ta ei saanud aru, milleks see blondiin ostab uue kleidi. Nojah staatus. Papa on tuntud ärimees ja ema avaliku elu tegelane. Ka tütar on tihti seltskonnaelu lehekülgedel. No seda raha võiks millegile muule raisata. Pealegi see üritus, ta ei armasta avalikke üritusi, seda enam ta ei tunne seal kedagi. Ta ohkas ja lõik käega. „Ma lähen jalutan natuke värskes õhus. Mul ei jätku siin õhku“ ütles ta ja suundus väljapääsu poole.

„Oota. Kas sa tõesti plaanid nende riietega minna peole?“ küsis blondiin vaadates Annika üllatunud pilguga.

Annika vaatas ennast vastas olevast peeglist. Mis ta riietel viga. Klassikalised mustad püksid, valge pluus lühikeste varrukatega ja must eest tikanditega vest. Kena klassikaline. Sobib tema arvates igaks juhtumiks. „jah“ vastas ta ja liikus edasi poe väljapääsu poole. Ta oli väsinud nendest rikastest. Varsti ta plahvatab, aga see ei ole õige. Nimelt antud blondiin on nende jäähokiklubi sponsori tütar. Vähemalt isa oli normaalne. Isa on nende linnast ja endine nende klubi mängija nooruses. Nüüd on ta üks peamiseid sponsoreid. Ta ohkas veelkord ja vaatas tagasi.

Blondiin viskas valitud kleidi käest ja hõikas „oota ma tulen sinuga. Sul on õigus mul ei ole vaja uut kleiti“. Tee peal korraks peatus peegli ees viskas oma kuldsed kiharad seljale ja sammus otsekoheselt väljapääsu poole.

Annika vaatas üllatanult temast mööduvat blondiini. Mnjaa, heaküll see läks isegi hästi. Ning järgnes blondiinile.

Pidu toimus ühe kõrghoone katuse terassil. Annikale seal ei meeldinud, ta kartis kõrgust. Nii, et hoidis ennast seina äärde ja jõi oma vett. Blondiin oli sisenedes kohe kadunud. Annika nägi kuidas ta suhtles ja tervitas peaaegu iga ühega, olles unustanud tema. Jumal tänatud. Ta vaatas ringi siin oli sportlasi, paar lauljat ja muid avaliku elu tähekesi. Nägu pidi ta neid tundis aga isiklikult mitte kedagi. Ta vaatas kella veel viis minutit ja ta võib siit lahkuda. Ta vaatas veelkord ringi blondiin oli täielikult süvenenud vestlusse ühe seltskonnaga. Annika otsis ettekandjat silmadega nähes üht just läheduses kandikuga möödumas, asetas oma klaasi kandikule ja liikus ukse poole. Uksest sisenesid veel külalisi, Annika naeratas neile ja lahkus terassilt. Sisenenud koridori ohkas ta kergendatult ja liikus lifti poole. Nurgataga põrkas ta kokku ühe turvaga.

„Vabandust“ ütles noormees ehmunult.

„Ei ole midagi“ ütles Annika naeratades ja liikus edasi lifti poole. Liftis hakkas ta kohe otsima telefonist bussi aegu. Ta oli pealinnast väsinud ja tahtis koju. Kodu ootas palju tegemisi. Uus elamine vajas remonti, üleeile enne ärasõitu oli ta värvi köögi jaoks ära tellinud ja ka linoleumi välja valinud. Bussijaamas sai ta kohe oma kodulinna suunduvale bussile.

Irina suhtles seltskonnaga kui teda kutsus kõrvale peo korraldaja. Saabumisest oli möödunud kaks tundi

„Kus Annika on? Me peame alustama.“ Küsis mees.

Irina ehmus, ta oli oma külalise täiesti unustanud. Ta nägi enda poole suunduvat isa ja ema. Isa nägu oli tõsine. Irina naeratas võluvalt korraldajale, keeras ringi ja kiirustas eemale väljapääsu poole. Koridoris kohtas ta turvameest.

„Kas te seda inimest olete näinud?“ tormas ta kohe mehe poole ja otsides kotist telefoni välja, ning sealt näidates pilti endast ja Annikast.

„Jah ta lahkus tund aega tagasi.“ Vastas mees. „Tagasi pole tulnud“

„Irina“ kostis selja tagant. Tüdruk vaatas ringi seal oli isa ja ta oli kurja ilmega „üks moment“ ütles tüdruk ning valis numbri, kõnele vastati kiiresti.

„Jah“ kostis telefonist.

„Kus sa oled? Kõik otsivad sind.“ purskas tüdruk.

„Bussis teel kodupoole“ tuli vastus telefonist.

„Mis moodi bussis. Kohe keera ringi ja tule tagasi. Poele. Sa pead viie minuti pärast laval olema.“ Röögatas blondiin.

„kahjuks ei ole see võimalik ma olen juba poole tunni kaugusel pealinnast ja see buss ringi ei keera. See on kaugliinibuss. Esimene peatus on N linn.“ tuli vastuseks „ja miks ma pean lavale minema? Ole hea selgita.“ Tuli sealt terav küsimus.

Irina pööras ringi ja seisis vastamisi isaga „See pidu on sinu auks.“ Vastas ta.

„Minu auks ja nüüd alles ütled seda mulle. Ja miks peaks ta olema minu auks, kui ma seal mitte kedagi ei tunne. Seal peaksid olema minu sõbrad tuttavad“ Annikal sai sellest kambast juba kõrini.

„Anna andeks Annika“ kostis torust meeste rahva hääl „me oleks pidanud varem sind hoiatama“ ütles ta.

„Ja oleks pidanud. Kahjuks peate ilma minuta hakkama saama, sest mina lähiajal pealinna tulla ei plaani“ ütles Annika ja vajutas telefoni kinni. Nad on tõesti segased. Minu auks korraldab peo ja ise unustab mu tervelt kaheks tunniks ära – braavo, mõtles ta pahaselt. Ta vaatas enda kõrval olevale mutikesele, aga too ei olnud üldse oma naabrinaise vestlust märganud vaid keskendunud bussi televiisorist tulevale vene filmile. Annika ohkas kergendatult ja sättis ennast mugavamalt sisse ja sulges silmad.

Kohale jõudis ta uimasena aga selle eest kergendatult, kodu. Siit ta küll ei plaani kuhugi mujale kolida. Talle meeldis see väike linn. Praegu oli küll vähe tööd siin aga see oli ikkagi kodu. Mõtted liikusid homse kohtumise poole. Talle pakutakse ühte töökohta. See on ahvatlev. Plussiks on see, et on seotud tema kodukandi ja selle ümbruskonnaga. Miinuseks on temast saab avaliku elu tegelane. Ta peab kõige üle korralikult veel järele mõtlema. Ta vaatas kella, väga hea tunni ajapärast on trenn see teeb pea klaariks.

xxx

Annika vaatab enda ees seisvat meest. Mees oli vanem hallipeaga, alati naeratav.

„Su unistus siis  täitub. Sa saad oma aia.“ Ütles ta naeratades osutades aknast välja paistva aia poole.

„Jah, unistus täitub. Nüüd ainult veel ülemine korter ka ära osta ja mul on pool maja ja aed“ ütles naine naeratades ja pakkus istet. „Kohvi, teed?“ küsis ta.

„Lihtsalt vesi.“ Ütles mees istudes teisele poole lauda. Annika tõi klaasid ja vee.

„Oled sa mõelnud asjale“ küsis mees.

„Jah, ettepanek on ahvatlev aga..“ ütles naine.

„saan aru avalik tähelepanu. Sa rääkisid sellest“ ütles mees ohates. „kas see on ainus miinus“ küsis ta vaadates Annikale otsa.

„Ausalt öelda ja. See on ainus asi.“ Ütles Annika.

„Aga seoses hokiga oled sa ja ka kuulus“ ütles mees.

„See on kuidagi teine aga ,,“ ja vaikis

„sa oled otsuse teinud“ ütles mees naeratades „ma teadsin sa ei saa vastu panna sellele ettepanekule“ rõõmustas mees samal ajal võttes taskust välja telefoni. Ta valis numbri. “ta on nõus“.

„Nii aga nüüdsest su elu natuke muutub. Ma teadsin su kartusi ja hoolitsesin selle eest. Seoses uue ametiga saad ka endale turvamehed, see käib staatusega kaasas. Võibolla see kahandab sinu hirmusid.“ Ütles mees naeratades. „Nüüd aga teele. Meil on kokkusaamine, et sind ametlikult ametisse nimetada ja muu pudipadi.“

xxx

Nädal hiljem. Annika sai uisud alla pandud ja vaatas oma saatjaid mehed istusid tribüünil. Kergelt riides aga nemad olid jäähallis. Vaesekesed aga ta hoiatas neid. Ise teavad millega riskivad. Ta läks jääle. Sinna juba kogunesid tüdrukud. Annika oli oma jäähokiklubi mängiv treener. Peale selle oli ta veel paberitega spordikohtunik, nii meil kui mujal maailmas. Teda tunnustati, vaatamata tema soost. Algus oli raske aga nüüd juba kui on tulnud tunnustus on elu kergemaks läinud. Ta alustas treeningut.

Pooleteist tunni pärast olid tüdrukud omadega läbi aga õnnelikud.

„Tublid tüdrukud tänaseks kõik. Duši alla ja koju“ ütles ta. Jättes kõigiga eraldi head aega liikus ta oma pingi poole. Olles ühe uisu ära võtnud helises telefon. See oli meeste treener Semjon.

„Tervitus“ ütles Annika.

„Tere. Annika. Mul on su abi vaja. Mu pisike murdis käe ja me oleme praegu haiglas. Kas saaksid minu poistega täna trenni teha?“ küsis mees. Pisike oli Semjoni seitsme aastane tüdruk. Aga poisid olid klubitäiskasvanud meeste koondis.

„Oled sa kindel, et nad on nõus?“ küsis Annika.

„Ära muretse. Sa ju tunned neist enamust. On paar uut aga küll sa ise ja ka poisid panevad nad paika. Jah, pisike issi on siin. Kohe lõpetab tädi Annikaga jutu. Pisike palub sind tervitada ja ütleb et tal on kahju aga trenni ei tule. Kuidas siis on?“ küsis mees.

„Hästi. Ma proovin.“ Ütles Annika. Ta võttis ka teise uisu jalast ja pani oma kingad jalga. Ta vaatas jääle. Seda just masin puhastas oli poole peal.

„Leonid“ hüüdis ta liikudes tribüünide all olevate ruumide poole. Tema turvad hakkasid liikuma. Kuid Annika andis märku, et pole vaja. Leonid tuli juba ühest ruumist välja.

„Leonid oleks vaja kahte jopet härrastele. Ma viin läbi meeste treeningu. Semjoni tütar murdis käe luu.“ Ütles ta vanamehele.

Mees sügas kukalt „Oled sa kindel.“ Küsis ta „need on mehed. „ ta vaatas Annikale küsivalt otsa.

„Pole midagi pealegi milleks nemad siis.“ Ütles Annika osutades enda taga olevatele meestele. „neil on ju ka igav.“ Ütles ta silma tehes ja naeratas.

„ise tead. Mul on siin paar joped peaks neile sobima. Jalga peaks ka midagi soojemat panna. Paar paari vilte mul vist on“ ütles ta liikutes oma ruumidesse tagasi.

Turvad võtsid joped aga viltidest keeldusid. Annika otsis kottist välja termose ja ulatades oma meestele. „Jooge, kuum kohv. Kulub tele ära. Järgmise treeningu alguseni on aega saate ilusti sooja selleks ajaks“. Annikal helises jälle telefon. See oli Natali tema sõbranna ja ka ühtlasi kinnisvara maakler.

„Hei“ ütles Annika rõõmustades sõbranna kõne üle.

„Hei. Ütle mulle aitäh. Ma leidsin su naabri ülesse. Ta on vanadekodus ja väga meeldiv vana daam, ning on nõus müügiga. Aga ta tahab rohkem.“ Vastas Natali.

Sirje peatus „kui palju rohkem?“ küsis ta.

„Pool pakutavast summast“ tuli ettevaatlik vastus.

Annika ohkas kegendatult ja naeratas „ma olen nõus aga ennem kontrolli selle proua tervislikku seisundit“ ütles ta.

„Aga muidugi. Ja see on juba tehtud. Proua on adekvaatne ja võib kõike teha. Ma panen notari juures aja kinni. Hiljem näeme“ ütles Natali ja lõpetas kõne.

„Hiljem näeme“ ütles Annika ja vaatas naeratades vaikinud telefoni. Kõik õnnestub. Tema unistus teostub.

Mehed hakkasid kogunema. Paljud Annika teadsid ja tervitasid. Enne kõigi kogunemist sõitsid lihtsalt jääl ringi. Annika pani uuesti enda uisud alla. Ta pani tähele kuidas üks meestest sõites mööda tema turvadest tõstis tervituseks käe. Sama tegi ka üks meestest. Annika läks jääle. Kohe oli kuulda ühte vilet.

„Tervist. Teie treenerit täna ei tule. Kui keegi ei soovi trenni teha palun ta võib lahkuda.“ Ütles Annika tõsiselt vaadates mehi. Vilistaja lasi veel ühe vile. Ta oli noor kergatsi moodi.

„Ja mida sina siis võiksid meile õpetada. Võibolla hoopis meie õpetame“ Ütles ta uisutades Annika juurde. Väravavaht Sergei liikus ka kohalt ja proovis ennast Annika ja kergatsi vahele kiiluda „Vaata mida sa räägid“ ütles Sergei.

Annika pani silmanurgast tähele kuidas tema turvad hakkasid liikuma. Annika tõstis käe nende poole märgiks, et pole vaja. Ka teised mängijad hakkasid Annika kaitseks välja. Silma hakkas üks meestest kelle silma vaadates tundis Annika kuidas tal jalad nõrgaks lähevad. Ta kogus ennast kiiresti ja paistis, et meeskond pani ka kergatsi paika.

„Nii alustame.“ Ütles Annika.

Kaks tundi hiljem olid mehed võhmal.

„Kõik mina enam ei suuda“ ütles kergants nõiatudes portele.

„Aitäh kõigile. Tänaseks on kõik. Treening on läbi.“ Ütles Annika.

Kõik tänasid isiklikult Annikat ja lahkusid jäält. Annika läks oma pingi juurde ja võttis uisud jalast.

„Nii tänaseks on siin kõik“ ütles ta tema juurde tulnud turvadele.

xxx

Notari said üllatavalt järgmiseks päevaks. Proua oli tõesti väga tore. Ta oli endiselt väga aktiivne ja atraktiivne. Vanadekodusse läks kuna omakseid tal pole aga ilma seltskonnata elada ei tahtnud. Tuli välja et hokid ta armastas ja Annikalt küsis autogrammi.

xxx

Annika käis ehituspoes ringi. Ehitus poes oli õnneks tema värv alles. Kuigi oli möödunud paar nädalat. Värviosakonna poiss oli hokifänn ja teadis teda. Annika tänas teda. Edasi läksid ta linoleumi valima. Seal aga põrkas kokku samade silmade omanikuga treeningust ja jälle ta jalad läksid nõrgaks. Õnneks kiirustas silmade omanik teda toetama.

„Vabandust, et teid ehmatasin“ ütles ta.

„Ei ole midagi“ ütles Annika ennast kogudes. „kõik on korras“ püüdes rahustada oma turvasid.

„Tere“ ütles mees sirutades kätt ühe Annika turvamehele.

„Tervitus. Valeri. Mis sa siin teed?“ vastas turva käepigistusega ja naeratas.

Annika vaatas kergitatud kulmuga seda tseeni. Tema kõrval oli seisma jäänud mees kes jälgis koos temaga.

Kätlejad märkasid neid. Turva pomises vabanduse.

„Vabandage ma ei esitlenud. Valeri“ ütles ta sirutades Annikale kätt.

„Annika“ ütles naine sirutades käe vastu. Puudutades mehe kätt sai ta elektrilöögi. Ehmatades tõmmates käe eemale. Paistis, et mehel oli sama reaktsioon.

Tegevusse sekkus Valeri kaaslane „Vabandust. Mina olen Karlis. Vaatan, et tegelete remondiga“

„Jah“ ärkas Annika. „Vabandage“ ütles ta ja liikus linoleumi poole. Tema juurde kohe astus poe teenindaja ja Annika asus tellimust esitama. Ta küsis kas saaks teha tellida kauba koju. Öelnud aadressi kuulis ta selja taga.

„Me oleme naabrid“

Annika pööras ringi. Seal seisis Valeri.

„me saame viia kauba koju Karlise tarnspordiga.“ Ütles mees, vaadates küsivalt otsa.

Sirje vaatas küsivalt oma korda oma turvadele otsa. Need noogutasid.

„Pealegi saate tasuta konsultatsiooni Karliselt“ ütles mees naeratades.

„Hästi“ ütles Valeri „aga see pole mu ainuke ost“.

„Pole probleem. Ruumi on. Mida te plaanite elamises. Pealegi on meil teile üks jutt seoses kütte süsteemiga.“ Astus ligi Karlis.

„Ma kuulan“ ütles Annika pöördudes ehitus spetsi poole.

„me plaanime maakütte paigutada ja ühendada sellega kogu maja. Ka teie pool.“ Tuli Karlis oma ettepanekuga välja.

„See on huvitav. Ma paluks kalkulatsioone, lõplikke mis see maksma läheb“ ütles Annika. Ta pöördus ringi ja jätkas oma ostlemist. Järgmine peatus oli santehnika kus ta ostis kaks dušikabiini ja vetsupotti, samuti veeboileri.

Teel oma uue elamise juurde helistasid kakas tarnijat kes olid valmis talle tooma tellitud kaubad. Lepiti kokku tarne aeg. Kohale jõudes vaatas Annika kõigepealt esimese korruse laed üle. Kõik olid korras, värv oli kuivanud ja kõik oli ilus. Vahetanud riided jõudsid kohale ehituspoe kaup. Annika seletas kuhu mis tuleb panna. Kuid oma töö kallale ta asuda ei saanud sest saabus tema tellitud kaup aia ja varjualuse laused. Valeri ja Karlis tulid välja vaatama maha laadimist. Karlis astus tema juurde ja tegi ettepaneku. Tal on parktikandid tööl ja need võiksid aia ja varjualuse kallal töötada. Annika nõustus, kuna siiski oli tegemist ametliku firmaga ja kõik on seaduslik. Pealegi aeg surus peale tal oli veel see nädal ja järgmine ning siis peab ta asuma oma ametisse. Seoses uue ametiga on juba paar inimest talle helistanud ja kohtunud. Lõpuks kõiges kokku leppinud asus Annika köögi kallale. Nelja tunni pärast oli köögi seinad värvitud. Annika jäi tööga rahule. Täpselt nii nagu ta soovis. Ta väljus kergendatult köögist, ukse peal põrkas kokku Natliga.

„Hei“ hüüatas Natali taganedes, et ennast mitte ära määrida. Annika käed ja riided olid värviga koos.

„Hei. Tore sind näha. Köök valmis. Homme saad mööbli juba paika panna.“ Sädistas ta rõõmsalt tehes köögile tiiru peale.

„Võibolla, linoleum peab ka veel põrandale panema“ ütles Annika ohates.

„Väsinud“ küsis sõbranna.

„Jep ja näljane“ tuli vastus.

„Ei ole probleem. Meie kostitame“ kostis koridorist.

Tüdrukud vaatasid sinnapoole. Seal seisid Valeri ja Karlis. Karlis astus julgelt Natali juurde ja esitles ennast. Neil kahel paistis kohe klapp olevat.

Annika vaatas küsivalt Natalile otsa. Sealt tuli kohe „aga muidugi“.

Annika läks duši alla, katsetades kohe uued seadmed ära. Samal ajal olid teised seadnud aias Valeri poolel valmis laua. Autode kõrval istusid turvad kes juba sõid. Nad katsetasid püsti tõusta aga Annika näitas käega, et istugu. Valeri tõeliselt härrasmehelikult aitas Valeri istuma. Söök oli tõeliselt maitsev. Natali lubas Karlisega abielluda kui see on tema tehtud. Kõik oli valmistatud hoopis teine mees. Peale sööki tõi Karlis autost paberid Annikale, lubatud kalkulatsioonid. Samuti rääkis maja vundamendi soojustamisest. Annika vaatas rahulikult pabereid ja arvutas peas oma võimalusi. Ta võis endale seda lubada, pealegi hakkab ta saama palka millest saab üle poole kõrvale panna. Ta andis nõusoleku töödeks. Aia korrastus see aasta lükkub edasi. Laiali mindi juba pimedas. Natali ööbis Annika juures.

Hommikul suunduti tagasi. Köök oli ilusti kuivanud ja poisid olid öösel linoleumi paigaldanud. Võis paigutada köögi mööbli paika. Karlis läks Nataliga mööbli järele mis asus tüdruku garaažis. Annika aga suundus ülesse teisele korrusele ja hakkas tubade seinu mõõtma. Tal oli tekkinud plaan. Juba täna siia jääda ööbima. Teda on tüüdanud see edasi tagasi tiirutamine ja ka turvadel on lihtsam. Eile poes oli ta ka tapeete vaadanud ja nüüd ta teadis milliseid ta soovib. Ta kiirustas alla. Valeri ja turvad vestlesid.

„Väga hea te olete siin“ pöördus ta Valeri poole „ma tahan korraks sõita ehituspoodi. Mul ei lähe kaua. Siin on võtmed. Ilma minuta mööblit ei paiguta, muidu ässitan turvad teile kallale“ ütles ta istudes autosse. Mehed vaatasid talle üllatanult otsa. „Kiiremini. Meil pole aega“ kiirustas ta turvasid. Mehed kehitasid õlgu ja istusid autosse.

Sirje ei valetanud poole tuuniga olid nad tagasi kahe toa tapeediga. Neid ootas ees hoovis olev köögimööbel ja flirtivad Karlis ja Natali. Mööbel oli tema lemmikvärvi punane ja hakkas ilusti oranži köögiga kokku. Mööbel paigutati vastavalt Annika näpunäidetele. Seinale panekul ta lausa üllatas neid oma teadmistega. Aitäh kadunud isa tisleri teadmistele. Peale tööde lõpetamist esitas ta Karlisele palve transportida siia tema kodust paar asja. Mees oli kohe nõus ja abilisi ka leidus. Nii sai Annika soovitud mööbel korteris toodud paari tunniga uude elamisse.

Õhtul korrastades üleval toodud asju väljendas Natali oma üllatust. Annika seletas oma põhjusi. Natali jäi järjekordselt öösseks. Seekord kostitasid tüdrukud poisse aga mitte enda tehtud toiduga vaid poest ostetud valmis toiduga. Maga mindi varakult, Annikal olid homseks suured plaanid. Turvamehed olid väga rahul Annika otsusega. Nad said jääda paikseks.

Järgmisel hommikul kohe ärgates enne teisi kella kuue aeg värvis ühe ülemise toa lae ära ja samuti endise köögi lae ning seinad. Kella üheksaks lõpetas ta töö.

„Sa oled segane“ ütles uksel Natali unise ilmega.

„Sa ärkasid väga hea. Siis jõuan enne hommikusööki ka selle toa lae ära teha.“ Vastas Annika naeratades. Ning suundus nimetatud toa poole.

Natali ohkas ja tuli kaasa. Kähku pakitud voodi kilesse ja muud asjad viidud alla. Sai Annika poole teist tunniga värvitud toa lae. Lõpetanud ja käinud duši all avastas, et Natali oli juba Karlisega hommikust söönud. Jätnud sõbrannaga hüvasti tundis Annika kui tühi ta kõht oli.

„Hommikust oled söönud“ kuulis ta selja taga Valeri küsimust.

Annika raputas pead.

„Tore siis oled mulle seltsiks“ ja vedas Annika oma kööki sööma. Seal oli saiakesi võileibu. Annikal jäi suu ammuli. Kas see mees tõesti kõik ise tegi.

„Saiakesed on minu on majapidajannalt, kes siin kord nädalas käib“ ütles mees rahustavalt nähes naise üllatanud pilku.

„ahah“ tuli tüdrukult ja istus lauda.

„Mis plaanid sul täna on?“ küsis mees.

„Peale sööki plaanin minna pliiti ostma. Siis aga üleval tapeetida ja interneti ja televisiooni peaks ka laskma sisse panna.“ Ütles Annika mõnuledes kohvi kruusiga. „Kohv on suurepärane“

„Tänan. Interneti ja televisiooni asjus pead pöörduma oma turvameeste poole. Nemad korraldavad selle ära.“ Ütles noormees tõsiselt.

„Kes sa oled Valeri?“ küsis Annika.

„Ma töötan era turvateenistuses. Sinu poistega olen tööalaselt kohtunud.“ Ütles ta ja vaatas tüdrukule otsa.

Sirje vaatas mõtlikult mehele otsa. Ta oli juba esimesel õhtul palunud läbi Natali Marineed uurida oma naabrimehe tausta. Nagu käsupeale helises telefon ja helistajaks viimane nimetatu. Annika tänas hommikusöögi eest ja suundus oma poolele.

Marineel oli info, et tema naaber pole lihtne inimene. Nimelt oli ta ühe nende riigi eraturvafirma kohaliku linna üksuse juht ja kohakaasluse alusel firma omaniku poeg. Peale selle veel endine hokiprof. Vot sulle. Annika ainult ohkas. Mees meeldis talle ja mis sellega edasi teha praegu ta ei teadnud. Lubas selle mõelda hiljem kõige pealt elamine korda teha. Mida see naabrimees rääkis internetist. Annika küsis turvameestelt teel poodi pliidi järele. Tuli välja, et tõesti see on nende kompetentsis. Lubasid homseks korda ajada. Pliit oli alles mida ta oli siin varem näinud – punane. Lubati juba täna kohale tuua. Väga hea kõik läheb plaani kohaselt. Kodus ootasid neid ees suured mullatööd. Karlis võttis tööd tõsiselt. Annika suundus ülesse vahetas riided ja hakkas tegelema tapeetimisega. Õhtuks olid mõlemad toad tapeetidud. Natali ilmus nagu alati õhtuks. Kuid seekord oli ta kaas võtnud telereklaamis tuntud täispuhutava madratsi diivaniga. Annika naeris ja lubas talt renti hakata võtma. Natali aga pakkus välja oma varjandi ja täita tema külmkappi kuna ta on juba mitu päeva käinud poes aga mitte toidupoes. Täna olid tüdrukud kahekesi. Meestel olid mingid omad asjad ajada. Annika takseeris tuba ja hakkas Nataliga arutlema oma plaanist esimese korruse asjus. Ta tahtis kaks tuba ühendada ja teha väljapääsu toast taga õue terassile. Natalile meeldis ja arvas, et tüdruk peaks arutama oma mõtteid Karlisega. Tüdrukud läksid juba teist õhtut varakult magama. Annika oli päevast väsinud. Enne magama minekut võttis Natali Annikalt lubaduse et to magaks ennast välja, tal on siiski puhkus. Annika lubas ja pidas sõna. Ta avas silmad kui kell oli juba kümme. Käinud duši all läks ta alla. Poolel teel tuli talle vastu suurepärane kohvi lõhn. All toas oli laud kaetud ja istusid Natali ja Karlis.

„hommikust“ tervitasid nad Annikat. Paistis, et ka nemad olid just istunud lauda.

„Hommikust. kohv lõhnab suurepäraselt.“ Ütles Annika ühinedes nendega.

„Sul pidi mingi jutt mulle olema“ ütles Karlis. „Natali mainis“ kiirustas ta lisama nähes tüdruku küsivat nägu nähes.

„Jah, ma tahaks need kaks tuba ühendada“ ütles Annika „ja teha siit väljapääsu taga õue.“ Jätkas tüdruk.

„Ei ole probleemi. Valeril on samad plaanid. Aga pole aega. Kuidas sinul ajaga on“ küsid noormees.

„Mul on aega järgmise nädala lõpuni. Siis lõppeb mu puhkus“ ütles Annika vaadates Karlisele otsa.

„Jõuame selle nädala lõpuks. Mul on projekt valmis. Võime juba täna alata. Mul meistrid aina ootavad mil saab alustada.“ Ütles Karlis võttes laualt telefoni.

„Üks asi. Ma tahaks säilitada neid laudpõrandaid“ ütles Annika.

„Ei ole probleem“ ütles Karlis tõustes ja suundus välja.

„Näed, kõik saab korda ja sa saad puhata ka.“ Rõõmustas Natali.

„Ega ei olegi midagi. Üleval veel koridor teha ja kõik põrandad üleval.“ Ütles Annika.

„Lase Karlise mehed teevad. Sa vajad puhkust.“ Ütles Natali haarates Annika käest ja anuvalt vaadates talle otsa.

„Ma mõtlen selle üle, kui olen söönud“ ütles Annika naeratades. Tal endalgi oli see plaan. Nimelt plaanis ta ise uurida kuidas tema projektil läheb. Ta polnud ammu Linda ja Tiiduga suhelnud.   

Projekt sai tööle käivitatud kriisi perioodi alguses ja sai seotud pikaajaliste töötutega maa piirkonnas. Töötutele anti kevad talvel seemned, pidid hakkama kasvatama endale juurvilju, soovijatele võimaldati ka pudulojuste ostmine. Nad pidid suutma kasvatada endale kõik köögiviljad. Ühesõnaga isemajandama ära. Kui aasta jooksul midagi ei tee jäävad igasugustest sotsiaaltoetustest ilma. See kõik algas viis aastat tagasi nüüd on selle projektiga seotud üle poolte maakondadest.